Käes on pimeduse, vaikuse, hääbumise aastaaeg, sügis. Meie
esivanematele sügise müstilisem pool algas peale koristustöid, lõikuspühast
(soome kekrist), mis langeb umbes
praegu tähistatava hingedepäevaga samale ajale.
Aega kutsuti ka marduseajaks, soome keeles novembrit
nimetatakse senini marraskuuks.
Soome sõna marras
tähendab surma. Novembris maa magab maas koolnuna, martana.
Teised nimetused soome keeles novembrile, kooljakuule on keurikuu ja routakuu (igikeltsakuu).
Marras (marta) tarkoittaa usein kuolemaa tekevää ihmistä tai vainajaa. Sanan indoeurooppalaisessa kantakielessä oleva vastine on martas. Siitä se siirtyi edelleen muinaisintiaan. Sanasta on kehittynyt latinan sanat mori (kuolla), mors (kuolema) ja mortalis (kuolevainen), joista on johdettu muun muassa englannin mortal (kuolevainen), ranskan mort (kuolema), mortel (kuolevainen), mourir (kuolla) ja espanjan mortal (kuolevainen),morir (kuolla) ja muerte (kuolema). (Wikipedia)
Ajast ja ilmast on esivanemad võtnud aasta eelviimase kuu nimed: talvekuu, kylmakuu, hallakuu, tahmakuu, marukuu, sykyskuu ning rääzä-, räusa- ja rässakuu (rahekuu). Jätkuva hingedeaja tõttu kutsutakse kuud: hingekuu, hing-aigu-kuu ning koolja-, mardi-, märdi-, märtna- ja martnakuu; soodsa kosjaaja tõttu aga kosjakuu. Novembri ehk nojabri nimi on laenatud vene või saksa keele vahendusel ladina keelest ning tähendab yheksandat kuud. Ladina keeles tähendab novem yheksat. Vana Rooma aasta algas urbekuus ehk märtsis. Võõrsilt on eesti keelde laenatud kadri- ja kadrinakuu nimi.Kooljakuu nimetusi teistel rahvastel:Rootsi (rahvalik) vintermånad - talvekuu, Poola listopad – lehtede langemise kuu, Leedu lapkritis – lehtede langemise kuu, Horvaatiastudeni – kylmakuu, Ukraina listopad – lehtede langemise kuu.Hõimurahvastel: Komi völ`gõm – kylm kuu, Ersa sunjderjkov – tumedusesekuu, Mari kõlme – kylmunud. (Maavald)
Kes oli mardus? Kus
marduse nimekuju esineb?
Mardus (ka marras, margus, mardo) on Eesti rahvapärimuses surmahaldjas, surma ettekuulutaja. Võimalik, et sõna on etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka "marrasknahk" - surmale määratud nahk. Võib-olla on ka Eesti mardikuu soome mardakuust tekkinud. (Wikipedia)
Tavaliselt näitab mardus inimese kujul, harva loomana. Ent looma kujul käib marda meel ja mõte tavaliselt ikka kurja peale. Mardus on surma käskjalg. Mardus sünnitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marda ilmumine peatset surma, vaid surma koguni alles pika aja pärast. Tihti ei näita marras end, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamise, müristamise, oigamise või käimisega.
Kujutelmade arengut konkreetsest surnu hingest abstraktse surmani valgustab ka põhja-eestiline mardus, kes klopib, kolistab, ketrab seinas või kummitleb silmade ees ja ennustab sellega surma .. O. Loorits.
Ja veel üks põnev keeleline seik mardusega seotuna - Maardu järve nimi olevat tekkinud mardusest, ja järve ääres paiknevat kohta peetakse võimsaks väepaigaks.
Lapsepõlvest mäletan Juhan
Jaigi hirmpõnevaid tondijutte raamatust Kaarnakivi. Sealt astus mu silmade ette müstiline ja õõvastav eesti esivanemate elu koos mitmete olendite ja rahvapärimusest vajalike teadmistega, kuidas hakkama saada tontide, vaimude, kollide, krattide, näkkide ja nõiutud loomadega. Kõige põnev oli seda raamatut lugeda kooljakuul, pimedal ja hirmutaval marduseajal.
Meie eesti esivanematele oli kooljakuu saabuvate talveilmade, hingede- ja kosjaskäimise aeg. Hingedeajana on see säilinud kuni tänaseni, nii Eestis kui Soomes. Vähim, mida tänapäeva inimene hingedeajal teha võiks, on süüdata küünlad lahkunud esivanemate ja lähedaste mälestuseks.
Surm ja kuolema - sama mündi kaks poolt
Hea sõber mõtiskles äsja eesti ja soome keele sõnade ´surm´ ja ´kuolema´, ´surra´ ja ´kuolla´ sõnade ja nendega seotud teemadel. Ongi huvitav nende sõnade omavaheline etümoloogiline seotus:
surra (67) (taivutus)
- olla alakuloinen jonkin takia (erit. jonkun kuoleman takia), tuntea surua (Wikipedia)
Surma on harvinainen, tappoa lievempi, mutta kuolemantuottamusta törkeämpi henkirikos. (Wikipedia)
kuolla (67) (taivutus)
koolma ‹koolen 43›murd surema Koolnud loom, peni. *Vanad kribulistes gooti tähtedes ristikirjad kõnelevad õndsaist koolnuist, kes koolsid issandas... R. Sirge. *Ja kui me ka nälga kooleks – / pääasi on olla prii. H. Talvik. ([EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat")
Etümoloogiliselt sõna ´koolma´ tüvi on uurali päritolu, see tähendab, et sama tüüpi sõna leidub suurest osast soome-ugri keeltest, alates ungari ´hal´ sõnast lüüdi ´kuolda´ sõnani. Ka sõnade koolja, koolnu, kalm, kalmistu päritolu on samast tüvest. Igal juhul on põnev mõelda, kuidas meie elu olulised hetked seovad meid nii meie esivanemate kui ka keelesugulastega.
Hääd marduseaga ja kena läbisaamist hingedeaja tegelastega!
 |
| Ott Kangilaski Mardus ja hundid |
