Sugulasrahvaste ehk hõimupäev 2014

Homme toimub hõimupäeva üritusi mitmel pool Eestis ja Soomes, ka Tamperes ja Helsingis.

Iga aasta oktoobri kolmandal laupäeval veedetakse soome-ugri sugulasrahvaste päeva ehk hõimupäeva, kas teadsite seda? Komme veeta oktoobri kolmandal nädalal hõimupäevi sai alguse juba 1931. aastal, ent nõukogude ajal seda ei tehtud. 1988. aastast alates on seda Eestis hakatud uuesti tähistama, aastast 2011 on oktoobrikuu kolmas laupäev Eestis lipupüha.

Igapäevases eesti-soome kakskeelses elus kipub ununema, et oleme väga privilegeeritud olukorras, meie eestlased, soomlased (ja ka ungarlased). Meil on siiski oma kultuuri ja keele kaitseks olemas meie rahvusriigid, riigikeel, emakeelne haridus, kirjandus, kultuur, teadus. Veel on.. Teaduskeel tekitab oma tendentsiga muutuda inglise keelseks küll muret, aga sellest teine kord. 

Suurem osa soome-ugri keelkonna keelte kõnelejaist hoiavad oma keelt ja kultuuri hoopis teistsugustes tingimustes. Sellistes, kus võitluses ollakse väetim osapool ja võitlust on kerge kaotada, keeled surevad välja. 

Nii unustame ka ära, et meie (keeleline) perekond, hõim, on suurem, laiem ja võiks ka olla tugevam, kui selle peale mõtleksime.  Kui palju tavainimene tegelikult teab sugulashõimudest, ja milleks ja kui palju tal seda üldse vaja teada on? Kui palju me tahame hoolida meie "väiksematest vendadest"? 

Teame, et mitmed sugulashõimud elavad Venemaal ja kujutame ette, et nende olud seal on väga viletsad. Aga kas see on nii? Ja millistes tingimustes peavad hakkama saama läänemeresoome ja saami keeled, mille kõnelejad elavad siinsamas, Euroopas: erinevad saami keeled Soomes, Rootsis ja Norras, liivi keel Lätis, vadja keel Eestis? 

Pean tunnistama, et hoolimata oma fennistika taustast, lähenen mina hõimurahvaste ja -keelte teemale võhikuna. Loomulikult on Kalevi Wiigi teooriad soomlaste või soome-ugrilaste algupärast ja levikust ka mulle tuttavad ja kõditavad mõnusalt eneseuhkust. Teadusmaailmas seda teooriat pole tõsiseks peetud.

Huvitava hõimurahvaid käsitleva populaarteadusliku lugemisena on olnud ka Rein Siku teos Minu ugrimugri. Seiklused Soome-Ugri ilmas. Eriti südantsoojendav ja väge toov on Siku tõdemus, et kuid meid kõiki soomeugrilasi kokku lugeda, oleks meid umbes 25 miljonit. See on ikka märksa rohkem ja uhkem, kui mingi hädine miljon!

"Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud. Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis."

Rein Sikk, Minu ugrimugri

Eesti keele, aga ka soome-ugri keelte päritolust ja ka nende kohta välja töötatud eri teooriatest võib kuulata Urmas Sutropi keeleloengut.

Head hõimunädalat ja homset hõimupäeva!

Aitäh ja tänan - tänamise ilu eesti keeles

Sotsiaalses meedias, täpsemalt Facebookis soomekeelsete tuttavate seltskonnas on juba pikemat aega ringi liikunud tänamise väljakutse - kiitollisuushaaste. Teatud päevade jooksul peab kirjutama oma asjadest oma argipäevas, mille üle on tänulik ja lisaks peab esitama sama väljakutse ka mõnele oma sõbrale.

Tänud, tänamine ja tänulikkus on ilusad asjad, mida meie elus kindlasti pole liialt palju, ja kuigi eestikeelses koosluses ma pole sellist kampaaniat märganud, siis usun et nii soomlastel kui ka eestlastel seda sorti mõtiskelu külgi mööda alla ei jookse. Iseasi, kas meie ugrimugri meelelaad niiväga nendest asjadest tahab teistele kuulutada. 

Mõned päevad tagasi aga tuli jutuks ühes seltskonnas sellest, et kust küll sõna ´aitäh´ tuleb, kuna on ju  erandlik sõna: järgsilbis esinev ä-häälik ei ole eesti keele häälikureeglite kohane ja sõnalõpuline h esineb kah  (tähelepanu, kah!) harva. 

Selgubki, et eestikeelsete tänusõnade aitäh, aituma, aitüma päritolul on ilus lugu, kuigi arvatavasti sõna ise ei ole nii vana kui soome sõna kiitos  (ja kiittää), millel tegelikult on algsoome taust ja mis leidub ka eesti keelest sõnade ´kiita´ ja ´kiitus´ näol. 

Sõna aituma tuleb sõnaühendist ´aita jumal´, aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühem variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: ´aita´ > ´aitah´ > ´aitäh´. 

Samalaadsed on ka vene spasibo, mis on sõnaühendist spasi bog ´päästa, jumal´ ja läti paldies, mis on lühenenud sõnaühendist palidz dievs  ´aita, jumal´. 

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Ja kuigi aitüma, aitäh, mis tihtipeale lühendatakse veel sõnaks tähh, tunduvad kuuluvat ühte sõnadega tänama ja tänu, siis tegelikult see nii pole.

tänama : tänada  tänan esineb lõunaeesti keeles sõnana tehnämä, ja on sugulane soomekeelse sõnaga tenho ´veetlus, võlujõud, lummus, mõju´. Sõna tüvel on läänemeresoome päritolu ja oletetavasti see on germaani laen, mille täpne esialgne tähendust pole välja suudetud selgitada.

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Kui aga keegi tahab täpsemalt teada soome sõna kiitos kohta, siis Helsingi raamatukogu lehekülje küsimuste-vastuste rubriigist leiab sellise arutelu: http://www.kysy.fi/kysymys/mista-sana-kiitos-peraisin-kreikan-kielen-kudos-sanastako

Tänan tähelepanu eest!

Kiitos ja kumarrus!