Järelhüüe Soome iseseisvuspäevale: üleilmastuv soome keel ja soome meel

Äsja oli Soome iseseisvuspäev. 
Kuigi see kõlab nii vanamoodsalt, siis üks väikese rahvusriigi iseseisvust määratlevaid asju on oma keel. Ja keelega tihedalt seotud oma kultuur. 

Mis see teatud inimhulka ühendav kultuur on?
Mingisse geograafilisse maalappi ja sellega seotud ilmastikunähtustesse kinnistab inimesi sügavamalt, tugevamalt, püsivamalt, müstilisemalt ja põlvest põlve see, kui nähtusi ja nendega seotud suhteid nimetatakse, märgistatakse, ja neid märgistusi antakse edasi.
Kohanimed, head kalaveed, kasulikud ja kaunid taimed, paikkondlikult väljakujunenud toit ja tava tähistada aastaringi tähtpäevi  - need kõik (ja veel palju muud) on peidetud keelde, ja see keel ise ongi see kõige suurem pärand ja aare, mida meile on antud ja mida edasi anda. Paradoksaalne on vaid see, et nii  nagu paik ja selles elavad inimesed ei jää kestma ilma keeleta, nii ka keel kaotab oma algupära ja tõelisuse ilma paiga ja inimesteta...

Kuidas siia istub mõte üleilmastumisest ehk globaliseerumisest? Sellest, et inimesed vabalt liiguvad, kolivad paigast teise, taipamata midagi uue kodukandi omapärast, kodutee äärde jääva kivimürakaga seotud legendidest või imeliku välimusega toidu tagamaadest? Minu meelest vägagi lihtsalt, läbi kohaliku keele õppimise, läbi kohaliku meele tunnetamise. Iga maailmarändur vajaks vaid endale kohalikku keelejuhti, giidi, kes avaks uksi ja juhataks meid uude võlumaailma. 
Muidu saab meist kõigist, rändureist, kokakoola automaatarmee, rändrohutirtsude armaada, kes kuhu tahes maandudes muudavad maastiku ja ümbruse samasuguseks plastikulaadseks "rahvusvahelisuseks"..

Aga teema, kas teha teadust inglise keeles või väikestes rahvuskeeltes, vajab omaette käsitlust.

Jäägu kestma soome keel, püsigu soome meel, ja andku igavik kõigile soomlastele sirgeselgsest uhkust oma päritolu üle, et ad võiksid olla osavate keelejuhtidena kõigile maailmakodanikele.

Aitäh ja tänan - tänamise ilu eesti keeles

Sotsiaalses meedias, täpsemalt Facebookis soomekeelsete tuttavate seltskonnas on juba pikemat aega ringi liikunud tänamise väljakutse - kiitollisuushaaste. Teatud päevade jooksul peab kirjutama oma asjadest oma argipäevas, mille üle on tänulik ja lisaks peab esitama sama väljakutse ka mõnele oma sõbrale.

Tänud, tänamine ja tänulikkus on ilusad asjad, mida meie elus kindlasti pole liialt palju, ja kuigi eestikeelses koosluses ma pole sellist kampaaniat märganud, siis usun et nii soomlastel kui ka eestlastel seda sorti mõtiskelu külgi mööda alla ei jookse. Iseasi, kas meie ugrimugri meelelaad niiväga nendest asjadest tahab teistele kuulutada. 

Mõned päevad tagasi aga tuli jutuks ühes seltskonnas sellest, et kust küll sõna ´aitäh´ tuleb, kuna on ju  erandlik sõna: järgsilbis esinev ä-häälik ei ole eesti keele häälikureeglite kohane ja sõnalõpuline h esineb kah  (tähelepanu, kah!) harva. 

Selgubki, et eestikeelsete tänusõnade aitäh, aituma, aitüma päritolul on ilus lugu, kuigi arvatavasti sõna ise ei ole nii vana kui soome sõna kiitos  (ja kiittää), millel tegelikult on algsoome taust ja mis leidub ka eesti keelest sõnade ´kiita´ ja ´kiitus´ näol. 

Sõna aituma tuleb sõnaühendist ´aita jumal´, aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühem variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: ´aita´ > ´aitah´ > ´aitäh´. 

Samalaadsed on ka vene spasibo, mis on sõnaühendist spasi bog ´päästa, jumal´ ja läti paldies, mis on lühenenud sõnaühendist palidz dievs  ´aita, jumal´. 

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Ja kuigi aitüma, aitäh, mis tihtipeale lühendatakse veel sõnaks tähh, tunduvad kuuluvat ühte sõnadega tänama ja tänu, siis tegelikult see nii pole.

tänama : tänada  tänan esineb lõunaeesti keeles sõnana tehnämä, ja on sugulane soomekeelse sõnaga tenho ´veetlus, võlujõud, lummus, mõju´. Sõna tüvel on läänemeresoome päritolu ja oletetavasti see on germaani laen, mille täpne esialgne tähendust pole välja suudetud selgitada.

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Kui aga keegi tahab täpsemalt teada soome sõna kiitos kohta, siis Helsingi raamatukogu lehekülje küsimuste-vastuste rubriigist leiab sellise arutelu: http://www.kysy.fi/kysymys/mista-sana-kiitos-peraisin-kreikan-kielen-kudos-sanastako

Tänan tähelepanu eest!

Kiitos ja kumarrus!

  

Mis meelel, see keelel ehk keelemängud

Jalutuskäigul Soome külamaastikus hakkasime lapsega jutustades jälle kord soome ja eesti keele sõnadega mängima. Olukord on vast tuttav igas mitmekeelses peres, kus omavahelises suhtluses on kasutuses mitmekeelne "kõnemood" ehk siis kõik  pere kõiki keeli oskavad liiguvad oma kõnes sujuvalt keelelt või keelefragmendilt teisele.
Jutt oli miskipärast liikunud kõrbetele ja savannidele ja teemaks olid nendes elavad loomad. Kui poeg ütles soome keeles ´kirahvi´ ja mina talle pakkusin eestikeelse vaste ´kaelkirjak´, otsustasime leiutada ka soome keelde vastava toreda nimetuse. Nii sündis ´kaulakirjavainen´.
Järgmiseks jäi ette vaene sebra. Mõnda aega naljapärast kembelnud ´seepra´ ja ´sebra´ e-hääliku pikkuse üle, saime aru, et point on hoopis selles, et sebragi peaks kaelkirjakuga samasuguse nime saama. Seega, sündisid variandid ´kõhutriibik´ (ee) ja ´mustavalkoinen poni´ (sm). Millest omakorda sujuvalt sai ´savanni mustvalge telekas´.

---

Eelpoolkirjeldet olukord, kuigi on võetud otse naksti iseenda argielust, illustreerib siiski ka üldisemas plaanis kaks- või mitmekeelsete suhtluste vahvat loomigulisust. See omakorda poleks võimalik, kui ei antaks kõigil keeltel kenasti nii meelel kui keelel eksisteerida, ja sealt välja pulbitseda, olenemata sellest, mis keeles just parasjagu "peaks" rääkima.

Kel aga huvi saada inspiratsiooni ja ideid kas siis niisama keelemängudeks või keelte õpetamiseks, võib saada näiteks siit: Merle Taggu materjal MÄNG keeletunnis. Mind ennast on alati inspireerinud Artur Alliksaare luule, millest häid näiteid leiab kogumikust Päikesepillaja (1997). Millega on tegemist, sellest annab aimu juba üksnes fragment tema ühe luuletuse pealkirjast "..kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast siis kohe kohku". Aga Alliksaar ise väärib juba omaette blogipostitust.

Kaheharulise keelega

Igal üksi omaette vaimset tööd nohistajal saabub kord hetk, millal tahaks oma mõtteid täis pungil pead veidi kuhugile tühjendada. Pere ja muud ümbritsevad pudulojused jooksevad pakku, kasutavad kõrvatroppe, töökollektiiv on pigem fiktiivne, ja mõtete kvaliteet või töö loomus (aga ka nohistaja enda ajukapasiteet) ei ole piisaval tasemel kirjutamaks avalik-õiguslikes väljaannetes.
Võib ka olla, et on korduvalt tekkinud vajadus jagada oma mõtteid erinevate mõttekaaslastega.
Või kirjutada päevikut, kroonikat keelealastest tegemistest ja anda praktilisi näpunäiteid nendele, kes seda otsivad.

Nii sündis ka see blogi.
Professionaalsest üksindusest, vaimsest kõhulahtisusest ja soovist jagada rõõmsaid (keele)leide ka teistega. Ja nagu madu-ussile kohane, kaheharulise keelega: eesti keeles ja soome keeles. Vahel ka veidi mürgihambaga mõnesse eriti ohtlikusse tükki sisse vajutades.

Vipera berus

Kirjutan endale oma kakskeelse uurimistöö edenemise kronoloogiat. 
Kirjutan sulle, kes sa oled huvitatud mitmekeelsusest.
Ja sulle, kes sa armastad keeleasjade, eriti eesti ja soome keele üle mõtisklemast.
Aga ka neile, kes õpivad ja omandavad neid kahte keelt ja armastavad neid.

Teie Madu-uss Vipera.