Sugulasrahvaste ehk hõimupäev 2014

Homme toimub hõimupäeva üritusi mitmel pool Eestis ja Soomes, ka Tamperes ja Helsingis.

Iga aasta oktoobri kolmandal laupäeval veedetakse soome-ugri sugulasrahvaste päeva ehk hõimupäeva, kas teadsite seda? Komme veeta oktoobri kolmandal nädalal hõimupäevi sai alguse juba 1931. aastal, ent nõukogude ajal seda ei tehtud. 1988. aastast alates on seda Eestis hakatud uuesti tähistama, aastast 2011 on oktoobrikuu kolmas laupäev Eestis lipupüha.

Igapäevases eesti-soome kakskeelses elus kipub ununema, et oleme väga privilegeeritud olukorras, meie eestlased, soomlased (ja ka ungarlased). Meil on siiski oma kultuuri ja keele kaitseks olemas meie rahvusriigid, riigikeel, emakeelne haridus, kirjandus, kultuur, teadus. Veel on.. Teaduskeel tekitab oma tendentsiga muutuda inglise keelseks küll muret, aga sellest teine kord. 

Suurem osa soome-ugri keelkonna keelte kõnelejaist hoiavad oma keelt ja kultuuri hoopis teistsugustes tingimustes. Sellistes, kus võitluses ollakse väetim osapool ja võitlust on kerge kaotada, keeled surevad välja. 

Nii unustame ka ära, et meie (keeleline) perekond, hõim, on suurem, laiem ja võiks ka olla tugevam, kui selle peale mõtleksime.  Kui palju tavainimene tegelikult teab sugulashõimudest, ja milleks ja kui palju tal seda üldse vaja teada on? Kui palju me tahame hoolida meie "väiksematest vendadest"? 

Teame, et mitmed sugulashõimud elavad Venemaal ja kujutame ette, et nende olud seal on väga viletsad. Aga kas see on nii? Ja millistes tingimustes peavad hakkama saama läänemeresoome ja saami keeled, mille kõnelejad elavad siinsamas, Euroopas: erinevad saami keeled Soomes, Rootsis ja Norras, liivi keel Lätis, vadja keel Eestis? 

Pean tunnistama, et hoolimata oma fennistika taustast, lähenen mina hõimurahvaste ja -keelte teemale võhikuna. Loomulikult on Kalevi Wiigi teooriad soomlaste või soome-ugrilaste algupärast ja levikust ka mulle tuttavad ja kõditavad mõnusalt eneseuhkust. Teadusmaailmas seda teooriat pole tõsiseks peetud.

Huvitava hõimurahvaid käsitleva populaarteadusliku lugemisena on olnud ka Rein Siku teos Minu ugrimugri. Seiklused Soome-Ugri ilmas. Eriti südantsoojendav ja väge toov on Siku tõdemus, et kuid meid kõiki soomeugrilasi kokku lugeda, oleks meid umbes 25 miljonit. See on ikka märksa rohkem ja uhkem, kui mingi hädine miljon!

"Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud. Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis."

Rein Sikk, Minu ugrimugri

Eesti keele, aga ka soome-ugri keelte päritolust ja ka nende kohta välja töötatud eri teooriatest võib kuulata Urmas Sutropi keeleloengut.

Head hõimunädalat ja homset hõimupäeva!

Aitäh ja tänan - tänamise ilu eesti keeles

Sotsiaalses meedias, täpsemalt Facebookis soomekeelsete tuttavate seltskonnas on juba pikemat aega ringi liikunud tänamise väljakutse - kiitollisuushaaste. Teatud päevade jooksul peab kirjutama oma asjadest oma argipäevas, mille üle on tänulik ja lisaks peab esitama sama väljakutse ka mõnele oma sõbrale.

Tänud, tänamine ja tänulikkus on ilusad asjad, mida meie elus kindlasti pole liialt palju, ja kuigi eestikeelses koosluses ma pole sellist kampaaniat märganud, siis usun et nii soomlastel kui ka eestlastel seda sorti mõtiskelu külgi mööda alla ei jookse. Iseasi, kas meie ugrimugri meelelaad niiväga nendest asjadest tahab teistele kuulutada. 

Mõned päevad tagasi aga tuli jutuks ühes seltskonnas sellest, et kust küll sõna ´aitäh´ tuleb, kuna on ju  erandlik sõna: järgsilbis esinev ä-häälik ei ole eesti keele häälikureeglite kohane ja sõnalõpuline h esineb kah  (tähelepanu, kah!) harva. 

Selgubki, et eestikeelsete tänusõnade aitäh, aituma, aitüma päritolul on ilus lugu, kuigi arvatavasti sõna ise ei ole nii vana kui soome sõna kiitos  (ja kiittää), millel tegelikult on algsoome taust ja mis leidub ka eesti keelest sõnade ´kiita´ ja ´kiitus´ näol. 

Sõna aituma tuleb sõnaühendist ´aita jumal´, aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühem variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: ´aita´ > ´aitah´ > ´aitäh´. 

Samalaadsed on ka vene spasibo, mis on sõnaühendist spasi bog ´päästa, jumal´ ja läti paldies, mis on lühenenud sõnaühendist palidz dievs  ´aita, jumal´. 

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Ja kuigi aitüma, aitäh, mis tihtipeale lühendatakse veel sõnaks tähh, tunduvad kuuluvat ühte sõnadega tänama ja tänu, siis tegelikult see nii pole.

tänama : tänada  tänan esineb lõunaeesti keeles sõnana tehnämä, ja on sugulane soomekeelse sõnaga tenho ´veetlus, võlujõud, lummus, mõju´. Sõna tüvel on läänemeresoome päritolu ja oletetavasti see on germaani laen, mille täpne esialgne tähendust pole välja suudetud selgitada.

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Kui aga keegi tahab täpsemalt teada soome sõna kiitos kohta, siis Helsingi raamatukogu lehekülje küsimuste-vastuste rubriigist leiab sellise arutelu: http://www.kysy.fi/kysymys/mista-sana-kiitos-peraisin-kreikan-kielen-kudos-sanastako

Tänan tähelepanu eest!

Kiitos ja kumarrus!

  

Venekeelsed Eestis: tähelepanekuid Tallinnast

Aprilli lõpus käisin Tallinnas rakenduslingvistika konverentsil - kahel päeval kuuldud asjad on seda väärt, et neist eraldi blogimärge kirjutada. Samal ajal, olles üle pika aja jälle sünnimaal käimas, tegin muidki keele-, kultuuri- ja ehk ka sisepoliitikaalaseid tähelepanekuid, mis huvitaval kombel leidsid endale vastukaja konverentsi ettekannetes (või mine sa tea, äkki vastupidi -  konverentsi ettekanded ärgitasid neid asju hoomama).

Kaua Eestist ära olnuna nõuab muidugi veidi pingutamist tabada kogu seda protsessi, mis venekeelse elanikkonnaga ja Eesti sisepoliitikaga selles suhtes on toimunud 1990. algusest alates. Võib olla viimaste kuude Ukraina temaatika (ja võeh, seda ma küll poleks siia tahnud sisse mässida, aga ju siis pidi..) on pannud mind aktiivselt sel teemal mõtlema ja ka vestlema nii oma sugulaste, suvaliste soome tuttavate kui ka lähedaste sõpradega. Ise jatkuvalt ja uhkusega igas riigis keelevähemusi esindavana oman loomulikult pehmemat arusaama asjadest kui kõige kangemad rahvuslased, kuigi ka iseseisvumisjärgselt valitud liinist saan hästi aru. Toona ei olnudki valida muu kui kahe mitte kõige parema variandi vahel, ja valiti see mis valiti (pean silmas kodakondsuspoliitikat nüüd).

Venelased Eestis 2010 a seisuga (Wikipedia).

Juuresolev Eesti kaart olgu lihtsalt näitlikustamaks seda, millest jutt käib - umbes pooled Tallinna elanikest on venekeelsed (kaardil küll on näidatud venelased, mitte venekeelsed, ja need arvud tõenäoliselt veidi erinevad). Konverentsil käsitleti ettekannetes Narva vene emakeelega noorte identiteeti ja näiteks vene õppekeelega koolinoorte hoiakuid riigikeele oskuse vajalikkuse kohta. Nii et teema on jatkuvalt aktuaalne.

Niisiis - olin Tallinnas 4 päeva, ilma oma autota, ja nii sain mitmete avalikus ruumis toimunute suhtlusolukordade osaliseks. Paari päeva jooksul polnud mul ühtegi situatsiooni, kus ma poleks olnud interaktsioonis venekeelse inimesega. Miks seda üldse peaks mainima? Aga ehk seetõttu, et kõik need olid teenindajad - juuksur, poemüüja, kassapidaja, kohvikupidaja, bussijuht - ja rääkisid minuga eesti keeles. Ja see torkas silma (või kõrva). Lisaks trollis-trammis-bussis oli valdavalt kuulda venekeelseid vestlusi, ja ka konverentsil osalenute ja kõnelejate seas oli hulganisti vene emakeelega inimesi. Kõigil neil inimestel oli loomulikult oma enesestmõistetav koht selles linnas, tegelikult enesestmõistetavamgi, kui mul enesel, endisel tallinlasel. Venekeelne juuksur, kelle eesti keele tase näis olevat äsja saavutatud, üritas vestelda minuga, kasutades vahepeal sõnu, mis olid umbes sinnapoole, ja mina panin nad konteksti põhjal paika. See tekitas minus suisa lõbu, see sõnade äraarvamine, ja ma ei jõudnud isegi mitte mainida, et võib ka vene keeles öelda.  See, et teine otsusekindlalt eesti keeles asja tahtis ajada, oli austust väärt. 

Vahest see arutlus tundub Eestis elavale inimesele mõttetuna. Aga kõrvaltvaatajana kerkis seekord erakordselt selgelt esile fakt, et Eesti on mitmekultuurne ja -keelne maa (no ok, võib kasutada ka muid termineid siin), ja et see on normaalne argipäev, mille üle samas murtakse pead juba ligi 25 aastat. Ja et see erinevate ja erikeelsete inimeste kõrvuti, läbisegi eksisteerimine peaks olema loomulik. Aga miskipärast ikka pole ka. Või miks muidu suure maailma poliitika kipub jälle kord kaardipakki lööma segi, nagu selgub ühest üleeilsest uudisest: 
Tallinna linn kutsus venekeelses teates inimesi 9. mail võidupüha tähistama, kasutades kutses ja plakatil nõukogulikku sümboolikat ja Georgi linti.  

Meie võidu laulude kontserdi plakat.

Nähtavasti arutelu teema üle ja ümber on sunnitud ikka edasi jatkuma...

Mis meelel, see keelel ehk keelemängud

Jalutuskäigul Soome külamaastikus hakkasime lapsega jutustades jälle kord soome ja eesti keele sõnadega mängima. Olukord on vast tuttav igas mitmekeelses peres, kus omavahelises suhtluses on kasutuses mitmekeelne "kõnemood" ehk siis kõik  pere kõiki keeli oskavad liiguvad oma kõnes sujuvalt keelelt või keelefragmendilt teisele.
Jutt oli miskipärast liikunud kõrbetele ja savannidele ja teemaks olid nendes elavad loomad. Kui poeg ütles soome keeles ´kirahvi´ ja mina talle pakkusin eestikeelse vaste ´kaelkirjak´, otsustasime leiutada ka soome keelde vastava toreda nimetuse. Nii sündis ´kaulakirjavainen´.
Järgmiseks jäi ette vaene sebra. Mõnda aega naljapärast kembelnud ´seepra´ ja ´sebra´ e-hääliku pikkuse üle, saime aru, et point on hoopis selles, et sebragi peaks kaelkirjakuga samasuguse nime saama. Seega, sündisid variandid ´kõhutriibik´ (ee) ja ´mustavalkoinen poni´ (sm). Millest omakorda sujuvalt sai ´savanni mustvalge telekas´.

---

Eelpoolkirjeldet olukord, kuigi on võetud otse naksti iseenda argielust, illustreerib siiski ka üldisemas plaanis kaks- või mitmekeelsete suhtluste vahvat loomigulisust. See omakorda poleks võimalik, kui ei antaks kõigil keeltel kenasti nii meelel kui keelel eksisteerida, ja sealt välja pulbitseda, olenemata sellest, mis keeles just parasjagu "peaks" rääkima.

Kel aga huvi saada inspiratsiooni ja ideid kas siis niisama keelemängudeks või keelte õpetamiseks, võib saada näiteks siit: Merle Taggu materjal MÄNG keeletunnis. Mind ennast on alati inspireerinud Artur Alliksaare luule, millest häid näiteid leiab kogumikust Päikesepillaja (1997). Millega on tegemist, sellest annab aimu juba üksnes fragment tema ühe luuletuse pealkirjast "..kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast siis kohe kohku". Aga Alliksaar ise väärib juba omaette blogipostitust.

Kaheharulise keelega

Igal üksi omaette vaimset tööd nohistajal saabub kord hetk, millal tahaks oma mõtteid täis pungil pead veidi kuhugile tühjendada. Pere ja muud ümbritsevad pudulojused jooksevad pakku, kasutavad kõrvatroppe, töökollektiiv on pigem fiktiivne, ja mõtete kvaliteet või töö loomus (aga ka nohistaja enda ajukapasiteet) ei ole piisaval tasemel kirjutamaks avalik-õiguslikes väljaannetes.
Võib ka olla, et on korduvalt tekkinud vajadus jagada oma mõtteid erinevate mõttekaaslastega.
Või kirjutada päevikut, kroonikat keelealastest tegemistest ja anda praktilisi näpunäiteid nendele, kes seda otsivad.

Nii sündis ka see blogi.
Professionaalsest üksindusest, vaimsest kõhulahtisusest ja soovist jagada rõõmsaid (keele)leide ka teistega. Ja nagu madu-ussile kohane, kaheharulise keelega: eesti keeles ja soome keeles. Vahel ka veidi mürgihambaga mõnesse eriti ohtlikusse tükki sisse vajutades.

Vipera berus

Kirjutan endale oma kakskeelse uurimistöö edenemise kronoloogiat. 
Kirjutan sulle, kes sa oled huvitatud mitmekeelsusest.
Ja sulle, kes sa armastad keeleasjade, eriti eesti ja soome keele üle mõtisklemast.
Aga ka neile, kes õpivad ja omandavad neid kahte keelt ja armastavad neid.

Teie Madu-uss Vipera.