Mis meelel, see keelel ehk keelemängud

Jalutuskäigul Soome külamaastikus hakkasime lapsega jutustades jälle kord soome ja eesti keele sõnadega mängima. Olukord on vast tuttav igas mitmekeelses peres, kus omavahelises suhtluses on kasutuses mitmekeelne "kõnemood" ehk siis kõik  pere kõiki keeli oskavad liiguvad oma kõnes sujuvalt keelelt või keelefragmendilt teisele.
Jutt oli miskipärast liikunud kõrbetele ja savannidele ja teemaks olid nendes elavad loomad. Kui poeg ütles soome keeles ´kirahvi´ ja mina talle pakkusin eestikeelse vaste ´kaelkirjak´, otsustasime leiutada ka soome keelde vastava toreda nimetuse. Nii sündis ´kaulakirjavainen´.
Järgmiseks jäi ette vaene sebra. Mõnda aega naljapärast kembelnud ´seepra´ ja ´sebra´ e-hääliku pikkuse üle, saime aru, et point on hoopis selles, et sebragi peaks kaelkirjakuga samasuguse nime saama. Seega, sündisid variandid ´kõhutriibik´ (ee) ja ´mustavalkoinen poni´ (sm). Millest omakorda sujuvalt sai ´savanni mustvalge telekas´.

---

Eelpoolkirjeldet olukord, kuigi on võetud otse naksti iseenda argielust, illustreerib siiski ka üldisemas plaanis kaks- või mitmekeelsete suhtluste vahvat loomigulisust. See omakorda poleks võimalik, kui ei antaks kõigil keeltel kenasti nii meelel kui keelel eksisteerida, ja sealt välja pulbitseda, olenemata sellest, mis keeles just parasjagu "peaks" rääkima.

Kel aga huvi saada inspiratsiooni ja ideid kas siis niisama keelemängudeks või keelte õpetamiseks, võib saada näiteks siit: Merle Taggu materjal MÄNG keeletunnis. Mind ennast on alati inspireerinud Artur Alliksaare luule, millest häid näiteid leiab kogumikust Päikesepillaja (1997). Millega on tegemist, sellest annab aimu juba üksnes fragment tema ühe luuletuse pealkirjast "..kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast siis kohe kohku". Aga Alliksaar ise väärib juba omaette blogipostitust.

Kaheharulise keelega

Igal üksi omaette vaimset tööd nohistajal saabub kord hetk, millal tahaks oma mõtteid täis pungil pead veidi kuhugile tühjendada. Pere ja muud ümbritsevad pudulojused jooksevad pakku, kasutavad kõrvatroppe, töökollektiiv on pigem fiktiivne, ja mõtete kvaliteet või töö loomus (aga ka nohistaja enda ajukapasiteet) ei ole piisaval tasemel kirjutamaks avalik-õiguslikes väljaannetes.
Võib ka olla, et on korduvalt tekkinud vajadus jagada oma mõtteid erinevate mõttekaaslastega.
Või kirjutada päevikut, kroonikat keelealastest tegemistest ja anda praktilisi näpunäiteid nendele, kes seda otsivad.

Nii sündis ka see blogi.
Professionaalsest üksindusest, vaimsest kõhulahtisusest ja soovist jagada rõõmsaid (keele)leide ka teistega. Ja nagu madu-ussile kohane, kaheharulise keelega: eesti keeles ja soome keeles. Vahel ka veidi mürgihambaga mõnesse eriti ohtlikusse tükki sisse vajutades.

Vipera berus

Kirjutan endale oma kakskeelse uurimistöö edenemise kronoloogiat. 
Kirjutan sulle, kes sa oled huvitatud mitmekeelsusest.
Ja sulle, kes sa armastad keeleasjade, eriti eesti ja soome keele üle mõtisklemast.
Aga ka neile, kes õpivad ja omandavad neid kahte keelt ja armastavad neid.

Teie Madu-uss Vipera.