Jalutuskäigul Soome külamaastikus hakkasime lapsega
jutustades jälle kord soome ja eesti keele sõnadega mängima. Olukord on vast
tuttav igas mitmekeelses peres, kus omavahelises suhtluses on kasutuses
mitmekeelne "kõnemood" ehk siis kõik pere kõiki keeli oskavad
liiguvad oma kõnes sujuvalt keelelt või keelefragmendilt teisele.Jutt oli miskipärast liikunud kõrbetele ja savannidele ja teemaks olid nendes elavad loomad. Kui poeg ütles soome keeles ´kirahvi´ ja mina talle pakkusin eestikeelse vaste ´kaelkirjak´, otsustasime leiutada ka soome keelde vastava toreda nimetuse. Nii sündis ´kaulakirjavainen´.
Järgmiseks jäi ette vaene sebra. Mõnda aega naljapärast kembelnud ´seepra´ ja ´sebra´ e-hääliku pikkuse üle, saime aru, et point on hoopis selles, et sebragi peaks kaelkirjakuga samasuguse nime saama. Seega, sündisid variandid ´kõhutriibik´ (ee) ja ´mustavalkoinen poni´ (sm). Millest omakorda sujuvalt sai ´savanni mustvalge telekas´.
---
Eelpoolkirjeldet olukord, kuigi on võetud otse naksti iseenda argielust, illustreerib siiski ka üldisemas plaanis kaks- või mitmekeelsete suhtluste vahvat loomigulisust. See omakorda poleks võimalik, kui ei antaks kõigil keeltel kenasti nii meelel kui keelel eksisteerida, ja sealt välja pulbitseda, olenemata sellest, mis keeles just parasjagu "peaks" rääkima.
Kel aga huvi saada inspiratsiooni ja ideid kas siis niisama keelemängudeks või keelte õpetamiseks, võib saada näiteks siit: Merle Taggu materjal MÄNG keeletunnis. Mind ennast on alati inspireerinud Artur Alliksaare luule, millest häid näiteid leiab kogumikust Päikesepillaja (1997). Millega on tegemist, sellest annab aimu juba üksnes fragment tema ühe luuletuse pealkirjast "..kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast siis kohe kohku". Aga Alliksaar ise väärib juba omaette blogipostitust.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti