Venekeelsed Eestis: tähelepanekuid Tallinnast

Aprilli lõpus käisin Tallinnas rakenduslingvistika konverentsil - kahel päeval kuuldud asjad on seda väärt, et neist eraldi blogimärge kirjutada. Samal ajal, olles üle pika aja jälle sünnimaal käimas, tegin muidki keele-, kultuuri- ja ehk ka sisepoliitikaalaseid tähelepanekuid, mis huvitaval kombel leidsid endale vastukaja konverentsi ettekannetes (või mine sa tea, äkki vastupidi -  konverentsi ettekanded ärgitasid neid asju hoomama).

Kaua Eestist ära olnuna nõuab muidugi veidi pingutamist tabada kogu seda protsessi, mis venekeelse elanikkonnaga ja Eesti sisepoliitikaga selles suhtes on toimunud 1990. algusest alates. Võib olla viimaste kuude Ukraina temaatika (ja võeh, seda ma küll poleks siia tahnud sisse mässida, aga ju siis pidi..) on pannud mind aktiivselt sel teemal mõtlema ja ka vestlema nii oma sugulaste, suvaliste soome tuttavate kui ka lähedaste sõpradega. Ise jatkuvalt ja uhkusega igas riigis keelevähemusi esindavana oman loomulikult pehmemat arusaama asjadest kui kõige kangemad rahvuslased, kuigi ka iseseisvumisjärgselt valitud liinist saan hästi aru. Toona ei olnudki valida muu kui kahe mitte kõige parema variandi vahel, ja valiti see mis valiti (pean silmas kodakondsuspoliitikat nüüd).

Venelased Eestis 2010 a seisuga (Wikipedia).

Juuresolev Eesti kaart olgu lihtsalt näitlikustamaks seda, millest jutt käib - umbes pooled Tallinna elanikest on venekeelsed (kaardil küll on näidatud venelased, mitte venekeelsed, ja need arvud tõenäoliselt veidi erinevad). Konverentsil käsitleti ettekannetes Narva vene emakeelega noorte identiteeti ja näiteks vene õppekeelega koolinoorte hoiakuid riigikeele oskuse vajalikkuse kohta. Nii et teema on jatkuvalt aktuaalne.

Niisiis - olin Tallinnas 4 päeva, ilma oma autota, ja nii sain mitmete avalikus ruumis toimunute suhtlusolukordade osaliseks. Paari päeva jooksul polnud mul ühtegi situatsiooni, kus ma poleks olnud interaktsioonis venekeelse inimesega. Miks seda üldse peaks mainima? Aga ehk seetõttu, et kõik need olid teenindajad - juuksur, poemüüja, kassapidaja, kohvikupidaja, bussijuht - ja rääkisid minuga eesti keeles. Ja see torkas silma (või kõrva). Lisaks trollis-trammis-bussis oli valdavalt kuulda venekeelseid vestlusi, ja ka konverentsil osalenute ja kõnelejate seas oli hulganisti vene emakeelega inimesi. Kõigil neil inimestel oli loomulikult oma enesestmõistetav koht selles linnas, tegelikult enesestmõistetavamgi, kui mul enesel, endisel tallinlasel. Venekeelne juuksur, kelle eesti keele tase näis olevat äsja saavutatud, üritas vestelda minuga, kasutades vahepeal sõnu, mis olid umbes sinnapoole, ja mina panin nad konteksti põhjal paika. See tekitas minus suisa lõbu, see sõnade äraarvamine, ja ma ei jõudnud isegi mitte mainida, et võib ka vene keeles öelda.  See, et teine otsusekindlalt eesti keeles asja tahtis ajada, oli austust väärt. 

Vahest see arutlus tundub Eestis elavale inimesele mõttetuna. Aga kõrvaltvaatajana kerkis seekord erakordselt selgelt esile fakt, et Eesti on mitmekultuurne ja -keelne maa (no ok, võib kasutada ka muid termineid siin), ja et see on normaalne argipäev, mille üle samas murtakse pead juba ligi 25 aastat. Ja et see erinevate ja erikeelsete inimeste kõrvuti, läbisegi eksisteerimine peaks olema loomulik. Aga miskipärast ikka pole ka. Või miks muidu suure maailma poliitika kipub jälle kord kaardipakki lööma segi, nagu selgub ühest üleeilsest uudisest: 
Tallinna linn kutsus venekeelses teates inimesi 9. mail võidupüha tähistama, kasutades kutses ja plakatil nõukogulikku sümboolikat ja Georgi linti.  

Meie võidu laulude kontserdi plakat.

Nähtavasti arutelu teema üle ja ümber on sunnitud ikka edasi jatkuma...