Kui kord sõna on väärinud trükkimist ja trükitu kaante vahele paigutamist, oleks patt need sõnad ära visata või veel hullem - põlema pista.
Kuigi lugematuid loetuid ja lugemata raamatuid on kogunenud mulle nii koju kui ka jäänud lapsepõlvekodu riiuleile tolmuma, nendest loobumise mõte pole pea kunagi pähe tulnud. Mõnikord olen mõne teose andnud heldinult ja käte värisedes edasi lähedastele ja sõpradele, ise samas mälestama jäädes hetki selle raamatuga.
Sattusin puhkuse ajal olukorda, kus pidin käima läbi lapsepõlvekodu raamatuid koos emaga. Õnneks oli ema leidnud artikli, mis tutvustas Tallinnas olevat hoiuraamatukogu, mis võtab vastu valimatult kõiki sinne annetatavad raamatud. Seega mitmeid vanu erialaseid ja populaartaduslikke raamatuid sai südamerahuga eemaldatud riiuleist, teades et nad lähevad raamatukokku.
Nüüd aga teema juurde. Kuidas siis ikkagi juhtus nii, et olin suuteline viskama ära oma koduriiulis oleva raamatu?
Ühel päeval, peale raamatusõprade seltskonna kogunemist (sk kirjapiiri), kus käsitlesime eelmisel aastal Finlandia-preemia saanud Jukka Viikilä romaani Akvarelleja Engelin kaupungista (mis vääriks eraldi postitust juba Engeli arhitektuurilise tegevuse tõttu nii Tallinnas kui ka Soomes), ja kus mõtiskelsime, millist filosoofilist suunda võiks raamatu päevikusissekannete stiil esindada, haarasingi ta riiulist. Nimelt Lühikese filosoofia leksikoni (Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1975). Olin ta tarinud kunagi Tallinnast siia Soome, kus ta on kindlasti ka paar kolimist kaasa teinud koos meiega.
Teost veidi aega lapanuna tabas mind absurdne tunne: olin järsku ajamasinaga tagasi liikunud sügavasse nõukogude aega, kus tõenäoliselt filosoofiat kui sellist ei eksisteerinudki (ajaloo, teoloogia, psühholoogia jm ühiskonnateaduste kõrval), sest kogu tekst oli läbivalt kommunismi, marksismi-leninismi, marksistliku gnoseoloogia, ateismi, ajaloolise ja dialektilise materialismi terminoloogiaga läbi pikitud.
Punkti i-le pani leksikoni lõpus olnud isikunimede register, kus muu hulgas mainti, et Thomas More maalis oma Utoopias pildi ideaalsest kommunistlikust ühiskonnast ja kust leidus teisigi kaua-kaua enne kommunismi "leiutamist" elanud tegelasi, kes postuumselt olid kommunismi ja ateismi ideoloogia kandjateks tembeldatud.Sain aru, et sellest leksikonist iva leidmiseks peab kasutama liiga tugevat filtrit - ja kas seda filtrit kasutadeski saaks teada paljust muust kui sellest, kuidas progressiivne osa inimkonnast asju läbi marksistlik-leninistliku filosoofia peab nägema.
Seega leidis see raamat oma viimase peatuspaiga paberikorjanduskorvis.
Sealt ei ole tema veel kuskile edasi liikunud, aga karta on, et varsti on tema saatuseks kas sauna tulehakatus või uued, praeguse ühiskonnakorra kohaselt kirjutatud raamatud.
http://www.hoiuraamatukogu.ee/
https://www.gummerus.fi/fi/kirja/9789512402649/akvarelleja-engelin-kaupungista/
https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/engel.html
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti