Olen sündinud Kamalinnas ja nyt asun Riäväkylän kupeessa..
Selline tõdemus tabas mind, kui sain hiljuti kingiks Tampere
traditsioonilise saia – rievä ehk tampere murdes riävä, mis tehakse
odra- ja nisujahust ja millest sünnib ümar kakuke.
Olen sündinud Viljandis; kui olin väike, siis vanaema tuttav
kutsus mind aegajalt Kamalinna neiukeseks. Lapsena ma suurt ei imestanud
nimetuse üle, ent mulle öeldi, et pealinn on Kilulinn, aga Viljandi on
Kamalinn, ja minu meelest see Kamalinn tundus eriti uhke ja müstilisena (mis
teha, kilud olid toona üsna vastikud minu meelest). Ja kama hapupiimaga maitses mulle väga.
Niisiis, Viljandist Tamperesse, ühe põlise agraarmaa linnast
teise.
Aga kust
need nimed on tulnud?

Kilulinn on loomulikult
kõigile tuttav juba kilukarbisiluetist, Räimelinn on Pärnu lahe kaldal ja
kaugel sealt need Räimesõdagi aastal 1995 põhjustanud veed on. Narvas jällegi rajati
tekstiilitööstus aastal 1857 Kreenholmi saarele. Rahvapärimuse järgi ajanud Tõrva metsas Tõnise
nimeline mees kuuse-ja männikändudest tõrva, millest saanud ka linn oma nime,
lisaks Tõrva linna on kutsutud ka "tökatialeviks" ja "pigilinnaks".

Ja nii nagu kama ja riävä on maitsmist väärt traditsioonilised toiduained, on ka Viljandi ja Tampere huvitavad, tutvumist väärivad linnad.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti