Järelhüüe Soome iseseisvuspäevale: üleilmastuv soome keel ja soome meel

Äsja oli Soome iseseisvuspäev. 
Kuigi see kõlab nii vanamoodsalt, siis üks väikese rahvusriigi iseseisvust määratlevaid asju on oma keel. Ja keelega tihedalt seotud oma kultuur. 

Mis see teatud inimhulka ühendav kultuur on?
Mingisse geograafilisse maalappi ja sellega seotud ilmastikunähtustesse kinnistab inimesi sügavamalt, tugevamalt, püsivamalt, müstilisemalt ja põlvest põlve see, kui nähtusi ja nendega seotud suhteid nimetatakse, märgistatakse, ja neid märgistusi antakse edasi.
Kohanimed, head kalaveed, kasulikud ja kaunid taimed, paikkondlikult väljakujunenud toit ja tava tähistada aastaringi tähtpäevi  - need kõik (ja veel palju muud) on peidetud keelde, ja see keel ise ongi see kõige suurem pärand ja aare, mida meile on antud ja mida edasi anda. Paradoksaalne on vaid see, et nii  nagu paik ja selles elavad inimesed ei jää kestma ilma keeleta, nii ka keel kaotab oma algupära ja tõelisuse ilma paiga ja inimesteta...

Kuidas siia istub mõte üleilmastumisest ehk globaliseerumisest? Sellest, et inimesed vabalt liiguvad, kolivad paigast teise, taipamata midagi uue kodukandi omapärast, kodutee äärde jääva kivimürakaga seotud legendidest või imeliku välimusega toidu tagamaadest? Minu meelest vägagi lihtsalt, läbi kohaliku keele õppimise, läbi kohaliku meele tunnetamise. Iga maailmarändur vajaks vaid endale kohalikku keelejuhti, giidi, kes avaks uksi ja juhataks meid uude võlumaailma. 
Muidu saab meist kõigist, rändureist, kokakoola automaatarmee, rändrohutirtsude armaada, kes kuhu tahes maandudes muudavad maastiku ja ümbruse samasuguseks plastikulaadseks "rahvusvahelisuseks"..

Aga teema, kas teha teadust inglise keeles või väikestes rahvuskeeltes, vajab omaette käsitlust.

Jäägu kestma soome keel, püsigu soome meel, ja andku igavik kõigile soomlastele sirgeselgsest uhkust oma päritolu üle, et ad võiksid olla osavate keelejuhtidena kõigile maailmakodanikele.