Kevadine grammatikalaupäev 3: Eesti keele astmevaheldus

TUBA-TOA-TUPPA. Eesti keele astmevaheldus. Viron astevaihtelusta.

Kolmandal grammatikalaupäeval käsitlesime eesti keele astmevaheldust - laadi- ja vältevaheldust, nende ilmnemist nii kirjapildis kui ka häälduses.

Materjali leiad siit: Viron astevaihtelu.

Astmevahelduse harjutusi:

https://docs.google.com/document/d/1Y2GUUyNEy21cf_gpptFc2zBhX4ExaLVndGP2qfyXjSk/edit?usp=sharing

Vikerraadio Keelesäutsu saade eesti keele laadivaheldusest:

Keelesäuts: Neid enam ei tehta. 

 

Kevadine grammatikalaupäev 2: Majja või majasse?

Illatiiv ja teised probleeme tekitavad käänded. 
Nominitaivutuksen monet muodot. 

Kursusel kordasime üldist eesti keele nimisõna käänete kohta käivat.
Lähemalt käsitlesime lühikest illatiivi ja mitmuse partitiivi.

Materjali leiad siit: Majja või majasse?


Lisaharjutusi leiad siit: 
https://keeleweb2.ut.ee/kursused/kaeaendsona/976-28-mitmuse-osastav

Eesti keele käänete kohta lisamaterjali leiad siit:
https://www.taskutark.ee/m/kaanded-eesti-keele-14-kaanet/

Kevadine grammatikalaupäev 1: Verbirektsioonid

Mis käib millega?Tutvuda sinusse või sinuga? Vihastama minule või minu peale?Kursuse teemaks oli tutvuda eesti keele verbirektsioonidega ja võrrelda neid soome keelega. 


Tutvu materjaliga siin.

Harjutada võid veebilehel "Eesti keele ja kultuuri kursused" , millele Tartu Ülikooli eesti keele (võõrkeelena) osakond on kavandanud erinevaid õppematerjale, mis on mõeldud keelehuvilistele iseseisvaks tööks või praktiseerimiseks õpetaja juhendamisel. Leheküljelt leidub palju mitmekesiseid harjutusi ka kesk- ja kõrgema taseme keeleoskajale:

https://keeleweb2.ut.ee/

https://keeleweb2.ut.ee/kursused/4-varia/295-10-uehend-ja-vaeljendverbid

Lisalugemiseks soovitan Sirje Mäearu koostatud üsna mahukat materjali Valik rektsioone. 

Verbide pöörane maailm

Eesti keele grammatikalaupäevade teise korra materjale slaidiseeriana. Võta heaks tutvuda, hiljem võin siia lisada ka lisaülesannete lahendusi.

Materjali leiad selle lingi alt:

Verbide ehk tegusõnade pöörane maailm

Mõnusat verbidega mängimist!

Ikka Sinu
õpetaja Kristiina. ;)

Kuidas ma raamatu ära viskasin

Kirgliku lugejana ja veelgi kirglikuma raamatuarmastajana (mis omandab aegajalt bibliomaanlikke jooni) on mulle raamatute hävitamine alati valus ja ka arusaamatu teema olnud,
Kui kord sõna on väärinud trükkimist ja trükitu kaante vahele paigutamist, oleks patt need sõnad ära visata või veel hullem - põlema pista.
Kuigi lugematuid loetuid ja lugemata raamatuid on kogunenud mulle nii koju kui ka jäänud lapsepõlvekodu riiuleile tolmuma, nendest loobumise mõte pole pea kunagi pähe tulnud. Mõnikord olen mõne teose andnud heldinult ja käte värisedes edasi lähedastele ja sõpradele, ise samas mälestama jäädes hetki selle raamatuga.

Sattusin puhkuse ajal olukorda, kus pidin käima läbi lapsepõlvekodu raamatuid koos emaga. Õnneks oli ema leidnud artikli, mis tutvustas Tallinnas olevat hoiuraamatukogu, mis võtab vastu valimatult kõiki sinne annetatavad raamatud. Seega mitmeid vanu erialaseid ja populaartaduslikke raamatuid sai südamerahuga eemaldatud riiuleist, teades et nad lähevad raamatukokku.

Nüüd aga teema juurde. Kuidas siis ikkagi juhtus nii, et olin suuteline viskama ära oma koduriiulis oleva raamatu?
Ühel päeval, peale raamatusõprade seltskonna kogunemist (sk kirjapiiri), kus käsitlesime eelmisel aastal Finlandia-preemia saanud Jukka Viikilä romaani Akvarelleja Engelin kaupungista (mis vääriks eraldi postitust juba Engeli arhitektuurilise tegevuse tõttu nii Tallinnas kui ka Soomes), ja kus mõtiskelsime, millist filosoofilist suunda võiks raamatu päevikusissekannete stiil esindada, haarasingi ta riiulist. Nimelt Lühikese filosoofia leksikoni (Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1975). Olin ta tarinud kunagi Tallinnast siia Soome, kus ta on kindlasti ka paar kolimist kaasa teinud koos meiega.


Teost veidi aega lapanuna tabas mind absurdne tunne: olin järsku ajamasinaga tagasi liikunud sügavasse nõukogude aega, kus tõenäoliselt filosoofiat kui sellist ei eksisteerinudki (ajaloo, teoloogia, psühholoogia jm ühiskonnateaduste kõrval), sest kogu tekst oli läbivalt kommunismi, marksismi-leninismi, marksistliku gnoseoloogia, ateismi, ajaloolise ja dialektilise materialismi terminoloogiaga läbi pikitud.
Punkti i-le pani leksikoni lõpus olnud isikunimede register, kus muu hulgas mainti, et Thomas More maalis oma Utoopias pildi ideaalsest kommunistlikust ühiskonnast ja kust leidus teisigi kaua-kaua enne kommunismi "leiutamist" elanud tegelasi, kes postuumselt olid kommunismi ja ateismi ideoloogia kandjateks tembeldatud.

Sain aru, et sellest leksikonist iva leidmiseks peab kasutama liiga tugevat filtrit - ja kas seda filtrit kasutadeski saaks teada paljust muust kui sellest, kuidas progressiivne osa inimkonnast asju läbi marksistlik-leninistliku filosoofia peab nägema.
Seega leidis see raamat oma viimase peatuspaiga paberikorjanduskorvis.
Sealt ei ole tema veel kuskile edasi liikunud, aga karta on, et varsti on tema saatuseks kas sauna tulehakatus või uued, praeguse ühiskonnakorra kohaselt kirjutatud raamatud.

http://www.hoiuraamatukogu.ee/
https://www.gummerus.fi/fi/kirja/9789512402649/akvarelleja-engelin-kaupungista/
https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/engel.html

Kamalinnast Riäväkylään

Olen sündinud Kamalinnas ja nyt asun Riäväkylän kupeessa..

Selline tõdemus tabas mind, kui sain hiljuti kingiks Tampere traditsioonilise saia – rievä ehk tampere murdes riävä, mis tehakse odra- ja nisujahust ja millest sünnib ümar kakuke.

Olen sündinud Viljandis; kui olin väike, siis vanaema tuttav kutsus mind aegajalt Kamalinna neiukeseks. Lapsena ma suurt ei imestanud nimetuse üle, ent mulle öeldi, et pealinn on Kilulinn, aga Viljandi on Kamalinn, ja minu meelest see Kamalinn tundus eriti uhke ja müstilisena (mis teha, kilud olid toona üsna vastikud minu meelest). Ja kama hapupiimaga maitses mulle väga.

Niisiis, Viljandist Tamperesse, ühe põlise agraarmaa linnast teise.

Aga kust need nimed on tulnud?

Nagu juba varemalt Tallinna kohta mainisin, Eestis on teisigi linnu nimetatud nende peamise kaubaartikli või üldisemalt kaubandusliku loomuse järgi. Lisaks Viljandile ja Tallinnale on veel Räimelinn (Pärnu), Sitsilinn (Narva), Täitalinn (Tõrva , täita - kasetõrv) ja veidi teise kategooriasse liigituv Rõngalinn (Võru). Oletan, et viimane on lihtsalt sünonüümse nimetusena Võrule. 

Kilulinn on loomulikult kõigile tuttav juba kilukarbisiluetist, Räimelinn on Pärnu lahe kaldal ja kaugel sealt need Räimesõdagi aastal 1995 põhjustanud veed on. Narvas jällegi rajati tekstiilitööstus aastal 1857 Kreenholmi saarele. Rahvapärimuse järgi ajanud Tõrva metsas Tõnise nimeline mees kuuse-ja männikändudest tõrva, millest saanud ka linn oma nime, lisaks Tõrva linna on kutsutud ka "tökatialeviks" ja "pigilinnaks".

Tamperet on Riäväkyläks hakatud kutsuma Tampere ühe linnaosa, Järvensivu järgi. Ennevanasti oli Järvensivus olnud palju pagaritöökodasid, kus loomulikult küpsetati ka kohalikku leiba-saia. Hiljem laienes nimi Tammerkoski rannalle tekkinud tööstuslinnale. Tõsi, ka Tamperel on mitu hüüdnime, lisaks Riäväkyläle kutsutakse teda ka Nääsvilleks, Manseks, Mansesteriks. Viimati mainitu viitab Tamperele tööstuslinnana (Põhjamaade Manchester), Nääsville on saanud nime nii tamperekeelsest  ´nääs´ sõnast kui võib olla ka teatud sarnasusest Tennessee Nashvillega (Tennessee pealinn jõe ääres, tööstuskeskus ja kohalik ”muusikalinn”, nagu ka Tampere – Manserocki kodulinn).

Ja nii nagu kama ja riävä on maitsmist väärt traditsioonilised toiduained, on ka Viljandi ja Tampere huvitavad, tutvumist väärivad linnad.

Minu mitmekeelne raamaturiiul

Sain Lealt väljakutse nimetada kümme raamatut, mis mingil moel on mind mõjutanud. Polegi ammu selliseid nimekirju teinud, aga peaksin ütlema, et see on üks sedasorti väljakutse, mis tõesti huvitav  - nii teiste raamatueelistuste kui ka oma lugemuse meeldetuletamise mõttes.

Nimekirja tegemise endaga aga on üks igavesti sant lugu - mida võtta, mida jätta, ja kui juba üks meelde tuleb, hakkab neid mälusoppidest esile kerkima riburadu teisigi, KÕIK sama head ja olulised, kõigil oma mõju kindlasti olemas. Nii et ikkagi saab üsna suhteline ja hetkeseisust sõltuv loetelu. 

Alljärgnev siis on mingil moel läinud liikvele kronoloogiliselt, lapsepõlve unustamata:

1. Iris Kähäri Punainen minuutti. Sugulase kirjutatud lasteraamat, imetlesin teda lapsena kõvasti ja tema eeskuju innustas mindki unistama kirjaniku ametist ja kirjutama luuletusi.

2. Mary Poppins. Ma ikka väga armastasin - kes ei armastanud - lapsena kõiksuguseid muinasjutulisi lasteraamatuid, Puhhid, Alice Imedemaalt, Pipi jne, aga Mary Poppins oli ikka üle kõige! Kui mõned aastad tagasi see oli muusikalina Helsingis, viisin kohe lapsed seda vaatama ja lupsti pääsesin ise ka tagasi lapsepõlve võlumaailma.

3. Sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Dumas, Verne, Pál-tänava poisid ja mitmed teised, sari oma samasuguste selgadega oli raamaturiiulis kui lugemishullu kommipood...

4. Silvia Rannamaa Kadri ja Kasuema. Oma lapsepõlve vähem helged sündmused sidusid mind emotsionaalselt nende raamatute külge pikaks ajaks.

5. Prantsuse kirjandusklassika, Balzac, Zolá, Flaubert olid mu keskkooliaja lemmikute hulgas. Mingi hetk tegelesin sellise totrusega, et kirjutasin neist raamatutest söömingute ja toitude kirjeldusi endale välja. Ju siis oli kasvaval inimesel peale vaimutoidu ka ihutoidu nälg! Ja oh seda romantikat, mis neist leidus..

6. LUULE.

6.1 Marie Under

6.2 Baudelaire

6.3 Doris Kareva

6.4 Artur Alliksaar

6.5 Eino Leino

6.6 Mirka Rekola

6.7 Laotse

6.8 Rumi  

7. Valmar Adams luulekogu Õhtune valgus. Kujundas minu maailmavaadet idamaiste filosoofiate suunda väga tugevalt (=sattus mu teele õrnas eas). Samuti Adamsi Esta astub ellu romaani lugesin siis, ja see oli ka meeldejäävalt hästi kirjutet. 

8. Jostein Gaarder Sofia maailm. Võib olla see on kirjutatud noortele, ise lugesin selle läbi alla kolmekümnesena, ja pean seda senini kohustuslikuks kirjanduseks nendele, kes end filosoofias veidi harida tahavad. Nüüd on see raamat mu tütre laual. Ise sain sealt mitmeid uusi mõtlemissuundi, nii nagu kunagi varem Valmar Adamsi luuletustest.

9. Andrus Kivirähk Rehepapp. See ja mõned muudki Kivirähu teosed on kui rusikas silmaauku eestluse kirjeldus, muidugi, eestlust jagub ka mitmesse patta, aga midagi on tema teostes nii äratuntavalt tabatut, et lihtsalt lust lugeda. Ja kõige tõsimeelsuse ja poliitkorrektsuse kõrval on hädasti vaja teinekord lugeda sellist mahlast (enese)irooniat. Selle teosega seondub ka problemaatika, et Soomes ja soome keeles ei mäletata enam kratte, puuke ja muid tegelasi, kuigi tõlketeosesse Riihiukko  need on üsna hästi ümber pandud.

10. Valdur Mikita Lingvistiline mets. Sel suvel mu maailm muutus jälle. Lugesin seda raamatut Eesti reisi ajal, ja nägin Eestit ja kohti kus viibisin, täiesti uues valguses. Iseend, eestlasi, eesti maastikke, eesti keelt, päikest ja maad ka. 

No ja mis jäid välja nimekirjast: Sofi Oksase Puhastus, Pelevini Tshapai ja Pustota, Dostojevski, Kafka, Uuno Kailas, Leena Krohn ja paljud teised. 

Selles blogis on ka mainitud minu lemmikuid: http://lueihminen.blogspot.fi/2013/09/sofian-maailma-jostein-gaarder.html ja siit saab ajakohaseid lugemissoovitusi: http://lugemissoovitus.wordpress.com/

Mis on sinu lemmikud läbi aegde?