Kamalinnast Riäväkylään

Olen sündinud Kamalinnas ja nyt asun Riäväkylän kupeessa..

Selline tõdemus tabas mind, kui sain hiljuti kingiks Tampere traditsioonilise saia – rievä ehk tampere murdes riävä, mis tehakse odra- ja nisujahust ja millest sünnib ümar kakuke.

Olen sündinud Viljandis; kui olin väike, siis vanaema tuttav kutsus mind aegajalt Kamalinna neiukeseks. Lapsena ma suurt ei imestanud nimetuse üle, ent mulle öeldi, et pealinn on Kilulinn, aga Viljandi on Kamalinn, ja minu meelest see Kamalinn tundus eriti uhke ja müstilisena (mis teha, kilud olid toona üsna vastikud minu meelest). Ja kama hapupiimaga maitses mulle väga.

Niisiis, Viljandist Tamperesse, ühe põlise agraarmaa linnast teise.

Aga kust need nimed on tulnud?

Nagu juba varemalt Tallinna kohta mainisin, Eestis on teisigi linnu nimetatud nende peamise kaubaartikli või üldisemalt kaubandusliku loomuse järgi. Lisaks Viljandile ja Tallinnale on veel Räimelinn (Pärnu), Sitsilinn (Narva), Täitalinn (Tõrva , täita - kasetõrv) ja veidi teise kategooriasse liigituv Rõngalinn (Võru). Oletan, et viimane on lihtsalt sünonüümse nimetusena Võrule. 

Kilulinn on loomulikult kõigile tuttav juba kilukarbisiluetist, Räimelinn on Pärnu lahe kaldal ja kaugel sealt need Räimesõdagi aastal 1995 põhjustanud veed on. Narvas jällegi rajati tekstiilitööstus aastal 1857 Kreenholmi saarele. Rahvapärimuse järgi ajanud Tõrva metsas Tõnise nimeline mees kuuse-ja männikändudest tõrva, millest saanud ka linn oma nime, lisaks Tõrva linna on kutsutud ka "tökatialeviks" ja "pigilinnaks".

Tamperet on Riäväkyläks hakatud kutsuma Tampere ühe linnaosa, Järvensivu järgi. Ennevanasti oli Järvensivus olnud palju pagaritöökodasid, kus loomulikult küpsetati ka kohalikku leiba-saia. Hiljem laienes nimi Tammerkoski rannalle tekkinud tööstuslinnale. Tõsi, ka Tamperel on mitu hüüdnime, lisaks Riäväkyläle kutsutakse teda ka Nääsvilleks, Manseks, Mansesteriks. Viimati mainitu viitab Tamperele tööstuslinnana (Põhjamaade Manchester), Nääsville on saanud nime nii tamperekeelsest  ´nääs´ sõnast kui võib olla ka teatud sarnasusest Tennessee Nashvillega (Tennessee pealinn jõe ääres, tööstuskeskus ja kohalik ”muusikalinn”, nagu ka Tampere – Manserocki kodulinn).

Ja nii nagu kama ja riävä on maitsmist väärt traditsioonilised toiduained, on ka Viljandi ja Tampere huvitavad, tutvumist väärivad linnad.

Minu mitmekeelne raamaturiiul

Sain Lealt väljakutse nimetada kümme raamatut, mis mingil moel on mind mõjutanud. Polegi ammu selliseid nimekirju teinud, aga peaksin ütlema, et see on üks sedasorti väljakutse, mis tõesti huvitav  - nii teiste raamatueelistuste kui ka oma lugemuse meeldetuletamise mõttes.

Nimekirja tegemise endaga aga on üks igavesti sant lugu - mida võtta, mida jätta, ja kui juba üks meelde tuleb, hakkab neid mälusoppidest esile kerkima riburadu teisigi, KÕIK sama head ja olulised, kõigil oma mõju kindlasti olemas. Nii et ikkagi saab üsna suhteline ja hetkeseisust sõltuv loetelu. 

Alljärgnev siis on mingil moel läinud liikvele kronoloogiliselt, lapsepõlve unustamata:

1. Iris Kähäri Punainen minuutti. Sugulase kirjutatud lasteraamat, imetlesin teda lapsena kõvasti ja tema eeskuju innustas mindki unistama kirjaniku ametist ja kirjutama luuletusi.

2. Mary Poppins. Ma ikka väga armastasin - kes ei armastanud - lapsena kõiksuguseid muinasjutulisi lasteraamatuid, Puhhid, Alice Imedemaalt, Pipi jne, aga Mary Poppins oli ikka üle kõige! Kui mõned aastad tagasi see oli muusikalina Helsingis, viisin kohe lapsed seda vaatama ja lupsti pääsesin ise ka tagasi lapsepõlve võlumaailma.

3. Sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Dumas, Verne, Pál-tänava poisid ja mitmed teised, sari oma samasuguste selgadega oli raamaturiiulis kui lugemishullu kommipood...

4. Silvia Rannamaa Kadri ja Kasuema. Oma lapsepõlve vähem helged sündmused sidusid mind emotsionaalselt nende raamatute külge pikaks ajaks.

5. Prantsuse kirjandusklassika, Balzac, Zolá, Flaubert olid mu keskkooliaja lemmikute hulgas. Mingi hetk tegelesin sellise totrusega, et kirjutasin neist raamatutest söömingute ja toitude kirjeldusi endale välja. Ju siis oli kasvaval inimesel peale vaimutoidu ka ihutoidu nälg! Ja oh seda romantikat, mis neist leidus..

6. LUULE.

6.1 Marie Under

6.2 Baudelaire

6.3 Doris Kareva

6.4 Artur Alliksaar

6.5 Eino Leino

6.6 Mirka Rekola

6.7 Laotse

6.8 Rumi  

7. Valmar Adams luulekogu Õhtune valgus. Kujundas minu maailmavaadet idamaiste filosoofiate suunda väga tugevalt (=sattus mu teele õrnas eas). Samuti Adamsi Esta astub ellu romaani lugesin siis, ja see oli ka meeldejäävalt hästi kirjutet. 

8. Jostein Gaarder Sofia maailm. Võib olla see on kirjutatud noortele, ise lugesin selle läbi alla kolmekümnesena, ja pean seda senini kohustuslikuks kirjanduseks nendele, kes end filosoofias veidi harida tahavad. Nüüd on see raamat mu tütre laual. Ise sain sealt mitmeid uusi mõtlemissuundi, nii nagu kunagi varem Valmar Adamsi luuletustest.

9. Andrus Kivirähk Rehepapp. See ja mõned muudki Kivirähu teosed on kui rusikas silmaauku eestluse kirjeldus, muidugi, eestlust jagub ka mitmesse patta, aga midagi on tema teostes nii äratuntavalt tabatut, et lihtsalt lust lugeda. Ja kõige tõsimeelsuse ja poliitkorrektsuse kõrval on hädasti vaja teinekord lugeda sellist mahlast (enese)irooniat. Selle teosega seondub ka problemaatika, et Soomes ja soome keeles ei mäletata enam kratte, puuke ja muid tegelasi, kuigi tõlketeosesse Riihiukko  need on üsna hästi ümber pandud.

10. Valdur Mikita Lingvistiline mets. Sel suvel mu maailm muutus jälle. Lugesin seda raamatut Eesti reisi ajal, ja nägin Eestit ja kohti kus viibisin, täiesti uues valguses. Iseend, eestlasi, eesti maastikke, eesti keelt, päikest ja maad ka. 

No ja mis jäid välja nimekirjast: Sofi Oksase Puhastus, Pelevini Tshapai ja Pustota, Dostojevski, Kafka, Uuno Kailas, Leena Krohn ja paljud teised. 

Selles blogis on ka mainitud minu lemmikuid: http://lueihminen.blogspot.fi/2013/09/sofian-maailma-jostein-gaarder.html ja siit saab ajakohaseid lugemissoovitusi: http://lugemissoovitus.wordpress.com/

Mis on sinu lemmikud läbi aegde?

Järelhüüe Soome iseseisvuspäevale: üleilmastuv soome keel ja soome meel

Äsja oli Soome iseseisvuspäev. 
Kuigi see kõlab nii vanamoodsalt, siis üks väikese rahvusriigi iseseisvust määratlevaid asju on oma keel. Ja keelega tihedalt seotud oma kultuur. 

Mis see teatud inimhulka ühendav kultuur on?
Mingisse geograafilisse maalappi ja sellega seotud ilmastikunähtustesse kinnistab inimesi sügavamalt, tugevamalt, püsivamalt, müstilisemalt ja põlvest põlve see, kui nähtusi ja nendega seotud suhteid nimetatakse, märgistatakse, ja neid märgistusi antakse edasi.
Kohanimed, head kalaveed, kasulikud ja kaunid taimed, paikkondlikult väljakujunenud toit ja tava tähistada aastaringi tähtpäevi  - need kõik (ja veel palju muud) on peidetud keelde, ja see keel ise ongi see kõige suurem pärand ja aare, mida meile on antud ja mida edasi anda. Paradoksaalne on vaid see, et nii  nagu paik ja selles elavad inimesed ei jää kestma ilma keeleta, nii ka keel kaotab oma algupära ja tõelisuse ilma paiga ja inimesteta...

Kuidas siia istub mõte üleilmastumisest ehk globaliseerumisest? Sellest, et inimesed vabalt liiguvad, kolivad paigast teise, taipamata midagi uue kodukandi omapärast, kodutee äärde jääva kivimürakaga seotud legendidest või imeliku välimusega toidu tagamaadest? Minu meelest vägagi lihtsalt, läbi kohaliku keele õppimise, läbi kohaliku meele tunnetamise. Iga maailmarändur vajaks vaid endale kohalikku keelejuhti, giidi, kes avaks uksi ja juhataks meid uude võlumaailma. 
Muidu saab meist kõigist, rändureist, kokakoola automaatarmee, rändrohutirtsude armaada, kes kuhu tahes maandudes muudavad maastiku ja ümbruse samasuguseks plastikulaadseks "rahvusvahelisuseks"..

Aga teema, kas teha teadust inglise keeles või väikestes rahvuskeeltes, vajab omaette käsitlust.

Jäägu kestma soome keel, püsigu soome meel, ja andku igavik kõigile soomlastele sirgeselgsest uhkust oma päritolu üle, et ad võiksid olla osavate keelejuhtidena kõigile maailmakodanikele.