Kamalinnast Riäväkylään

Olen sündinud Kamalinnas ja nyt asun Riäväkylän kupeessa..

Selline tõdemus tabas mind, kui sain hiljuti kingiks Tampere traditsioonilise saia – rievä ehk tampere murdes riävä, mis tehakse odra- ja nisujahust ja millest sünnib ümar kakuke.

Olen sündinud Viljandis; kui olin väike, siis vanaema tuttav kutsus mind aegajalt Kamalinna neiukeseks. Lapsena ma suurt ei imestanud nimetuse üle, ent mulle öeldi, et pealinn on Kilulinn, aga Viljandi on Kamalinn, ja minu meelest see Kamalinn tundus eriti uhke ja müstilisena (mis teha, kilud olid toona üsna vastikud minu meelest). Ja kama hapupiimaga maitses mulle väga.

Niisiis, Viljandist Tamperesse, ühe põlise agraarmaa linnast teise.

Aga kust need nimed on tulnud?

Nagu juba varemalt Tallinna kohta mainisin, Eestis on teisigi linnu nimetatud nende peamise kaubaartikli või üldisemalt kaubandusliku loomuse järgi. Lisaks Viljandile ja Tallinnale on veel Räimelinn (Pärnu), Sitsilinn (Narva), Täitalinn (Tõrva , täita - kasetõrv) ja veidi teise kategooriasse liigituv Rõngalinn (Võru). Oletan, et viimane on lihtsalt sünonüümse nimetusena Võrule. 

Kilulinn on loomulikult kõigile tuttav juba kilukarbisiluetist, Räimelinn on Pärnu lahe kaldal ja kaugel sealt need Räimesõdagi aastal 1995 põhjustanud veed on. Narvas jällegi rajati tekstiilitööstus aastal 1857 Kreenholmi saarele. Rahvapärimuse järgi ajanud Tõrva metsas Tõnise nimeline mees kuuse-ja männikändudest tõrva, millest saanud ka linn oma nime, lisaks Tõrva linna on kutsutud ka "tökatialeviks" ja "pigilinnaks".

Tamperet on Riäväkyläks hakatud kutsuma Tampere ühe linnaosa, Järvensivu järgi. Ennevanasti oli Järvensivus olnud palju pagaritöökodasid, kus loomulikult küpsetati ka kohalikku leiba-saia. Hiljem laienes nimi Tammerkoski rannalle tekkinud tööstuslinnale. Tõsi, ka Tamperel on mitu hüüdnime, lisaks Riäväkyläle kutsutakse teda ka Nääsvilleks, Manseks, Mansesteriks. Viimati mainitu viitab Tamperele tööstuslinnana (Põhjamaade Manchester), Nääsville on saanud nime nii tamperekeelsest  ´nääs´ sõnast kui võib olla ka teatud sarnasusest Tennessee Nashvillega (Tennessee pealinn jõe ääres, tööstuskeskus ja kohalik ”muusikalinn”, nagu ka Tampere – Manserocki kodulinn).

Ja nii nagu kama ja riävä on maitsmist väärt traditsioonilised toiduained, on ka Viljandi ja Tampere huvitavad, tutvumist väärivad linnad.

Minu mitmekeelne raamaturiiul

Sain Lealt väljakutse nimetada kümme raamatut, mis mingil moel on mind mõjutanud. Polegi ammu selliseid nimekirju teinud, aga peaksin ütlema, et see on üks sedasorti väljakutse, mis tõesti huvitav  - nii teiste raamatueelistuste kui ka oma lugemuse meeldetuletamise mõttes.

Nimekirja tegemise endaga aga on üks igavesti sant lugu - mida võtta, mida jätta, ja kui juba üks meelde tuleb, hakkab neid mälusoppidest esile kerkima riburadu teisigi, KÕIK sama head ja olulised, kõigil oma mõju kindlasti olemas. Nii et ikkagi saab üsna suhteline ja hetkeseisust sõltuv loetelu. 

Alljärgnev siis on mingil moel läinud liikvele kronoloogiliselt, lapsepõlve unustamata:

1. Iris Kähäri Punainen minuutti. Sugulase kirjutatud lasteraamat, imetlesin teda lapsena kõvasti ja tema eeskuju innustas mindki unistama kirjaniku ametist ja kirjutama luuletusi.

2. Mary Poppins. Ma ikka väga armastasin - kes ei armastanud - lapsena kõiksuguseid muinasjutulisi lasteraamatuid, Puhhid, Alice Imedemaalt, Pipi jne, aga Mary Poppins oli ikka üle kõige! Kui mõned aastad tagasi see oli muusikalina Helsingis, viisin kohe lapsed seda vaatama ja lupsti pääsesin ise ka tagasi lapsepõlve võlumaailma.

3. Sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Dumas, Verne, Pál-tänava poisid ja mitmed teised, sari oma samasuguste selgadega oli raamaturiiulis kui lugemishullu kommipood...

4. Silvia Rannamaa Kadri ja Kasuema. Oma lapsepõlve vähem helged sündmused sidusid mind emotsionaalselt nende raamatute külge pikaks ajaks.

5. Prantsuse kirjandusklassika, Balzac, Zolá, Flaubert olid mu keskkooliaja lemmikute hulgas. Mingi hetk tegelesin sellise totrusega, et kirjutasin neist raamatutest söömingute ja toitude kirjeldusi endale välja. Ju siis oli kasvaval inimesel peale vaimutoidu ka ihutoidu nälg! Ja oh seda romantikat, mis neist leidus..

6. LUULE.

6.1 Marie Under

6.2 Baudelaire

6.3 Doris Kareva

6.4 Artur Alliksaar

6.5 Eino Leino

6.6 Mirka Rekola

6.7 Laotse

6.8 Rumi  

7. Valmar Adams luulekogu Õhtune valgus. Kujundas minu maailmavaadet idamaiste filosoofiate suunda väga tugevalt (=sattus mu teele õrnas eas). Samuti Adamsi Esta astub ellu romaani lugesin siis, ja see oli ka meeldejäävalt hästi kirjutet. 

8. Jostein Gaarder Sofia maailm. Võib olla see on kirjutatud noortele, ise lugesin selle läbi alla kolmekümnesena, ja pean seda senini kohustuslikuks kirjanduseks nendele, kes end filosoofias veidi harida tahavad. Nüüd on see raamat mu tütre laual. Ise sain sealt mitmeid uusi mõtlemissuundi, nii nagu kunagi varem Valmar Adamsi luuletustest.

9. Andrus Kivirähk Rehepapp. See ja mõned muudki Kivirähu teosed on kui rusikas silmaauku eestluse kirjeldus, muidugi, eestlust jagub ka mitmesse patta, aga midagi on tema teostes nii äratuntavalt tabatut, et lihtsalt lust lugeda. Ja kõige tõsimeelsuse ja poliitkorrektsuse kõrval on hädasti vaja teinekord lugeda sellist mahlast (enese)irooniat. Selle teosega seondub ka problemaatika, et Soomes ja soome keeles ei mäletata enam kratte, puuke ja muid tegelasi, kuigi tõlketeosesse Riihiukko  need on üsna hästi ümber pandud.

10. Valdur Mikita Lingvistiline mets. Sel suvel mu maailm muutus jälle. Lugesin seda raamatut Eesti reisi ajal, ja nägin Eestit ja kohti kus viibisin, täiesti uues valguses. Iseend, eestlasi, eesti maastikke, eesti keelt, päikest ja maad ka. 

No ja mis jäid välja nimekirjast: Sofi Oksase Puhastus, Pelevini Tshapai ja Pustota, Dostojevski, Kafka, Uuno Kailas, Leena Krohn ja paljud teised. 

Selles blogis on ka mainitud minu lemmikuid: http://lueihminen.blogspot.fi/2013/09/sofian-maailma-jostein-gaarder.html ja siit saab ajakohaseid lugemissoovitusi: http://lugemissoovitus.wordpress.com/

Mis on sinu lemmikud läbi aegde?

Järelhüüe Soome iseseisvuspäevale: üleilmastuv soome keel ja soome meel

Äsja oli Soome iseseisvuspäev. 
Kuigi see kõlab nii vanamoodsalt, siis üks väikese rahvusriigi iseseisvust määratlevaid asju on oma keel. Ja keelega tihedalt seotud oma kultuur. 

Mis see teatud inimhulka ühendav kultuur on?
Mingisse geograafilisse maalappi ja sellega seotud ilmastikunähtustesse kinnistab inimesi sügavamalt, tugevamalt, püsivamalt, müstilisemalt ja põlvest põlve see, kui nähtusi ja nendega seotud suhteid nimetatakse, märgistatakse, ja neid märgistusi antakse edasi.
Kohanimed, head kalaveed, kasulikud ja kaunid taimed, paikkondlikult väljakujunenud toit ja tava tähistada aastaringi tähtpäevi  - need kõik (ja veel palju muud) on peidetud keelde, ja see keel ise ongi see kõige suurem pärand ja aare, mida meile on antud ja mida edasi anda. Paradoksaalne on vaid see, et nii  nagu paik ja selles elavad inimesed ei jää kestma ilma keeleta, nii ka keel kaotab oma algupära ja tõelisuse ilma paiga ja inimesteta...

Kuidas siia istub mõte üleilmastumisest ehk globaliseerumisest? Sellest, et inimesed vabalt liiguvad, kolivad paigast teise, taipamata midagi uue kodukandi omapärast, kodutee äärde jääva kivimürakaga seotud legendidest või imeliku välimusega toidu tagamaadest? Minu meelest vägagi lihtsalt, läbi kohaliku keele õppimise, läbi kohaliku meele tunnetamise. Iga maailmarändur vajaks vaid endale kohalikku keelejuhti, giidi, kes avaks uksi ja juhataks meid uude võlumaailma. 
Muidu saab meist kõigist, rändureist, kokakoola automaatarmee, rändrohutirtsude armaada, kes kuhu tahes maandudes muudavad maastiku ja ümbruse samasuguseks plastikulaadseks "rahvusvahelisuseks"..

Aga teema, kas teha teadust inglise keeles või väikestes rahvuskeeltes, vajab omaette käsitlust.

Jäägu kestma soome keel, püsigu soome meel, ja andku igavik kõigile soomlastele sirgeselgsest uhkust oma päritolu üle, et ad võiksid olla osavate keelejuhtidena kõigile maailmakodanikele.

Marraskuu: Marduse aeg ehk kooljakuu

Käes on pimeduse, vaikuse, hääbumise aastaaeg, sügis. Meie esivanematele sügise müstilisem pool algas peale koristustöid, lõikuspühast (soome kekrist), mis langeb umbes praegu tähistatava hingedepäevaga samale ajale.

Aega kutsuti ka marduseajaks, soome keeles novembrit nimetatakse senini marraskuuks. 

Soome sõna marras tähendab surma. Novembris maa magab maas koolnuna, martana. 

Teised nimetused soome keeles novembrile, kooljakuule on keurikuu ja routakuu (igikeltsakuu).

Marras (marta) tarkoittaa usein kuolemaa tekevää ihmistä tai vainajaa. Sanan indoeurooppalaisessa kantakielessä oleva vastine on martas. Siitä se siirtyi edelleen muinaisintiaan. Sanasta on kehittynyt latinan sanat mori (kuolla), mors (kuolema) ja mortalis (kuolevainen), joista on johdettu muun muassa englannin mortal (kuolevainen), ranskan mort (kuolema), mortel (kuolevainen), mourir (kuolla) ja espanjan mortal (kuolevainen),morir (kuolla) ja muerte (kuolema). (Wikipedia)

Ajast ja ilmast on esivanemad võtnud aasta eelviimase kuu nimed: talvekuu, kylmakuu, hallakuu, tahmakuu, marukuu, sykyskuu ning rääzä-, räusa- ja rässakuu (rahekuu). Jätkuva hingedeaja tõttu kutsutakse kuud: hingekuu, hing-aigu-kuu ning koolja-, mardi-, märdi-, märtna- ja martnakuu; soodsa kosjaaja tõttu aga kosjakuu. Novembri ehk nojabri nimi on laenatud vene või saksa keele vahendusel ladina keelest ning tähendab yheksandat kuud. Ladina keeles tähendab novem yheksat. Vana Rooma aasta algas urbekuus ehk märtsis. Võõrsilt on eesti keelde laenatud kadri- ja kadrinakuu nimi.Kooljakuu nimetusi teistel rahvastel:Rootsi (rahvalik) vintermånad - talvekuu, Poola listopad – lehtede langemise kuu, Leedu lapkritis – lehtede langemise kuu, Horvaatiastudeni – kylmakuu, Ukraina listopad – lehtede langemise kuu.Hõimurahvastel: Komi völ`gõm – kylm kuu, Ersa sunjderjkov – tumedusesekuu, Mari kõlme – kylmunud. (Maavald)

Kes oli mardus? Kus marduse nimekuju esineb?

Mardus (ka marras, margus, mardo) on Eesti rahvapärimuses surmahaldjas, surma ettekuulutaja. Võimalik, et sõna on etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka "marrasknahk" - surmale määratud nahk. Võib-olla on ka Eesti mardikuu soome mardakuust tekkinud. (Wikipedia)  

Tavaliselt näitab mardus inimese kujul, harva loomana. Ent looma kujul käib marda meel ja mõte tavaliselt ikka kurja peale. Mardus on surma käskjalg. Mardus sünnitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marda ilmumine peatset surma, vaid surma koguni alles pika aja pärast. Tihti ei näita marras end, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamise, müristamise, oigamise või käimisega.  

Kujutelmade arengut konkreetsest surnu hingest abstraktse surmani valgustab ka põhja-eestiline mardus, kes klopib, kolistab, ketrab seinas või kummitleb silmade ees ja ennustab sellega surma .. O. Loorits. 

Ja veel üks põnev keeleline seik mardusega seotuna - Maardu järve nimi olevat tekkinud mardusest, ja järve ääres paiknevat kohta peetakse võimsaks väepaigaks. 

Lapsepõlvest mäletan Juhan Jaigi hirmpõnevaid tondijutte raamatust Kaarnakivi. Sealt astus mu silmade ette müstiline ja õõvastav eesti esivanemate elu koos mitmete olendite ja rahvapärimusest vajalike teadmistega, kuidas hakkama saada tontide, vaimude, kollide, krattide, näkkide ja nõiutud loomadega. Kõige põnev oli seda raamatut lugeda kooljakuul, pimedal ja hirmutaval marduseajal. 

Meie eesti esivanematele oli kooljakuu saabuvate talveilmade, hingede- ja kosjaskäimise aeg. Hingedeajana on see säilinud kuni tänaseni, nii Eestis kui Soomes. Vähim, mida tänapäeva inimene hingedeajal teha võiks, on süüdata küünlad lahkunud esivanemate ja lähedaste mälestuseks. 

Surm ja kuolema - sama mündi kaks poolt

Hea sõber mõtiskles äsja eesti ja soome keele sõnade ´surm´ ja ´kuolema´, ´surra´ ja ´kuolla´ sõnade ja nendega seotud teemadel. Ongi huvitav nende sõnade omavaheline etümoloogiline seotus: 

surra (67) (taivutus)

1. olla alakuloinen jonkin takia (erit. jonkun kuoleman takia), tuntea surua (Wikipedia)

Surma on harvinainen, tappoa lievempi, mutta kuolemantuottamusta törkeämpi henkirikos. (Wikipedia) 

kuolla (67) (taivutus)

1. lakata elämästä (Wikipedia)

koolma ‹koolen 43›murd surema Koolnud loom, peni. *Vanad kribulistes gooti tähtedes ristikirjad kõnelevad õndsaist koolnuist, kes koolsid issandas... R. Sirge. *Ja kui me ka nälga kooleks – / pääasi on olla prii. H. Talvik. ([EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat")

Etümoloogiliselt sõna ´koolma´ tüvi on uurali päritolu, see tähendab, et sama tüüpi sõna leidub suurest osast soome-ugri keeltest, alates ungari ´hal´ sõnast lüüdi ´kuolda´ sõnani. Ka sõnade koolja, koolnu, kalm, kalmistu päritolu on samast tüvest. Igal juhul on põnev mõelda, kuidas meie elu olulised hetked seovad meid nii meie esivanemate kui ka keelesugulastega. 

Hääd marduseaga ja kena läbisaamist hingedeaja tegelastega!

Ott Kangilaski Mardus ja hundid 

Sugulasrahvaste ehk hõimupäev 2014

Homme toimub hõimupäeva üritusi mitmel pool Eestis ja Soomes, ka Tamperes ja Helsingis.

Iga aasta oktoobri kolmandal laupäeval veedetakse soome-ugri sugulasrahvaste päeva ehk hõimupäeva, kas teadsite seda? Komme veeta oktoobri kolmandal nädalal hõimupäevi sai alguse juba 1931. aastal, ent nõukogude ajal seda ei tehtud. 1988. aastast alates on seda Eestis hakatud uuesti tähistama, aastast 2011 on oktoobrikuu kolmas laupäev Eestis lipupüha.

Igapäevases eesti-soome kakskeelses elus kipub ununema, et oleme väga privilegeeritud olukorras, meie eestlased, soomlased (ja ka ungarlased). Meil on siiski oma kultuuri ja keele kaitseks olemas meie rahvusriigid, riigikeel, emakeelne haridus, kirjandus, kultuur, teadus. Veel on.. Teaduskeel tekitab oma tendentsiga muutuda inglise keelseks küll muret, aga sellest teine kord. 

Suurem osa soome-ugri keelkonna keelte kõnelejaist hoiavad oma keelt ja kultuuri hoopis teistsugustes tingimustes. Sellistes, kus võitluses ollakse väetim osapool ja võitlust on kerge kaotada, keeled surevad välja. 

Nii unustame ka ära, et meie (keeleline) perekond, hõim, on suurem, laiem ja võiks ka olla tugevam, kui selle peale mõtleksime.  Kui palju tavainimene tegelikult teab sugulashõimudest, ja milleks ja kui palju tal seda üldse vaja teada on? Kui palju me tahame hoolida meie "väiksematest vendadest"? 

Teame, et mitmed sugulashõimud elavad Venemaal ja kujutame ette, et nende olud seal on väga viletsad. Aga kas see on nii? Ja millistes tingimustes peavad hakkama saama läänemeresoome ja saami keeled, mille kõnelejad elavad siinsamas, Euroopas: erinevad saami keeled Soomes, Rootsis ja Norras, liivi keel Lätis, vadja keel Eestis? 

Pean tunnistama, et hoolimata oma fennistika taustast, lähenen mina hõimurahvaste ja -keelte teemale võhikuna. Loomulikult on Kalevi Wiigi teooriad soomlaste või soome-ugrilaste algupärast ja levikust ka mulle tuttavad ja kõditavad mõnusalt eneseuhkust. Teadusmaailmas seda teooriat pole tõsiseks peetud.

Huvitava hõimurahvaid käsitleva populaarteadusliku lugemisena on olnud ka Rein Siku teos Minu ugrimugri. Seiklused Soome-Ugri ilmas. Eriti südantsoojendav ja väge toov on Siku tõdemus, et kuid meid kõiki soomeugrilasi kokku lugeda, oleks meid umbes 25 miljonit. See on ikka märksa rohkem ja uhkem, kui mingi hädine miljon!

"Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud. Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis."

Rein Sikk, Minu ugrimugri

Eesti keele, aga ka soome-ugri keelte päritolust ja ka nende kohta välja töötatud eri teooriatest võib kuulata Urmas Sutropi keeleloengut.

Head hõimunädalat ja homset hõimupäeva!

Aitäh ja tänan - tänamise ilu eesti keeles

Sotsiaalses meedias, täpsemalt Facebookis soomekeelsete tuttavate seltskonnas on juba pikemat aega ringi liikunud tänamise väljakutse - kiitollisuushaaste. Teatud päevade jooksul peab kirjutama oma asjadest oma argipäevas, mille üle on tänulik ja lisaks peab esitama sama väljakutse ka mõnele oma sõbrale.

Tänud, tänamine ja tänulikkus on ilusad asjad, mida meie elus kindlasti pole liialt palju, ja kuigi eestikeelses koosluses ma pole sellist kampaaniat märganud, siis usun et nii soomlastel kui ka eestlastel seda sorti mõtiskelu külgi mööda alla ei jookse. Iseasi, kas meie ugrimugri meelelaad niiväga nendest asjadest tahab teistele kuulutada. 

Mõned päevad tagasi aga tuli jutuks ühes seltskonnas sellest, et kust küll sõna ´aitäh´ tuleb, kuna on ju  erandlik sõna: järgsilbis esinev ä-häälik ei ole eesti keele häälikureeglite kohane ja sõnalõpuline h esineb kah  (tähelepanu, kah!) harva. 

Selgubki, et eestikeelsete tänusõnade aitäh, aituma, aitüma päritolul on ilus lugu, kuigi arvatavasti sõna ise ei ole nii vana kui soome sõna kiitos  (ja kiittää), millel tegelikult on algsoome taust ja mis leidub ka eesti keelest sõnade ´kiita´ ja ´kiitus´ näol. 

Sõna aituma tuleb sõnaühendist ´aita jumal´, aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühem variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: ´aita´ > ´aitah´ > ´aitäh´. 

Samalaadsed on ka vene spasibo, mis on sõnaühendist spasi bog ´päästa, jumal´ ja läti paldies, mis on lühenenud sõnaühendist palidz dievs  ´aita, jumal´. 

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Ja kuigi aitüma, aitäh, mis tihtipeale lühendatakse veel sõnaks tähh, tunduvad kuuluvat ühte sõnadega tänama ja tänu, siis tegelikult see nii pole.

tänama : tänada  tänan esineb lõunaeesti keeles sõnana tehnämä, ja on sugulane soomekeelse sõnaga tenho ´veetlus, võlujõud, lummus, mõju´. Sõna tüvel on läänemeresoome päritolu ja oletetavasti see on germaani laen, mille täpne esialgne tähendust pole välja suudetud selgitada.

(allikas: Eesti etümoloogia sõnaraamat, 2012)

Kui aga keegi tahab täpsemalt teada soome sõna kiitos kohta, siis Helsingi raamatukogu lehekülje küsimuste-vastuste rubriigist leiab sellise arutelu: http://www.kysy.fi/kysymys/mista-sana-kiitos-peraisin-kreikan-kielen-kudos-sanastako

Tänan tähelepanu eest!

Kiitos ja kumarrus!

  

Venekeelsed Eestis: tähelepanekuid Tallinnast

Aprilli lõpus käisin Tallinnas rakenduslingvistika konverentsil - kahel päeval kuuldud asjad on seda väärt, et neist eraldi blogimärge kirjutada. Samal ajal, olles üle pika aja jälle sünnimaal käimas, tegin muidki keele-, kultuuri- ja ehk ka sisepoliitikaalaseid tähelepanekuid, mis huvitaval kombel leidsid endale vastukaja konverentsi ettekannetes (või mine sa tea, äkki vastupidi -  konverentsi ettekanded ärgitasid neid asju hoomama).

Kaua Eestist ära olnuna nõuab muidugi veidi pingutamist tabada kogu seda protsessi, mis venekeelse elanikkonnaga ja Eesti sisepoliitikaga selles suhtes on toimunud 1990. algusest alates. Võib olla viimaste kuude Ukraina temaatika (ja võeh, seda ma küll poleks siia tahnud sisse mässida, aga ju siis pidi..) on pannud mind aktiivselt sel teemal mõtlema ja ka vestlema nii oma sugulaste, suvaliste soome tuttavate kui ka lähedaste sõpradega. Ise jatkuvalt ja uhkusega igas riigis keelevähemusi esindavana oman loomulikult pehmemat arusaama asjadest kui kõige kangemad rahvuslased, kuigi ka iseseisvumisjärgselt valitud liinist saan hästi aru. Toona ei olnudki valida muu kui kahe mitte kõige parema variandi vahel, ja valiti see mis valiti (pean silmas kodakondsuspoliitikat nüüd).

Venelased Eestis 2010 a seisuga (Wikipedia).

Juuresolev Eesti kaart olgu lihtsalt näitlikustamaks seda, millest jutt käib - umbes pooled Tallinna elanikest on venekeelsed (kaardil küll on näidatud venelased, mitte venekeelsed, ja need arvud tõenäoliselt veidi erinevad). Konverentsil käsitleti ettekannetes Narva vene emakeelega noorte identiteeti ja näiteks vene õppekeelega koolinoorte hoiakuid riigikeele oskuse vajalikkuse kohta. Nii et teema on jatkuvalt aktuaalne.

Niisiis - olin Tallinnas 4 päeva, ilma oma autota, ja nii sain mitmete avalikus ruumis toimunute suhtlusolukordade osaliseks. Paari päeva jooksul polnud mul ühtegi situatsiooni, kus ma poleks olnud interaktsioonis venekeelse inimesega. Miks seda üldse peaks mainima? Aga ehk seetõttu, et kõik need olid teenindajad - juuksur, poemüüja, kassapidaja, kohvikupidaja, bussijuht - ja rääkisid minuga eesti keeles. Ja see torkas silma (või kõrva). Lisaks trollis-trammis-bussis oli valdavalt kuulda venekeelseid vestlusi, ja ka konverentsil osalenute ja kõnelejate seas oli hulganisti vene emakeelega inimesi. Kõigil neil inimestel oli loomulikult oma enesestmõistetav koht selles linnas, tegelikult enesestmõistetavamgi, kui mul enesel, endisel tallinlasel. Venekeelne juuksur, kelle eesti keele tase näis olevat äsja saavutatud, üritas vestelda minuga, kasutades vahepeal sõnu, mis olid umbes sinnapoole, ja mina panin nad konteksti põhjal paika. See tekitas minus suisa lõbu, see sõnade äraarvamine, ja ma ei jõudnud isegi mitte mainida, et võib ka vene keeles öelda.  See, et teine otsusekindlalt eesti keeles asja tahtis ajada, oli austust väärt. 

Vahest see arutlus tundub Eestis elavale inimesele mõttetuna. Aga kõrvaltvaatajana kerkis seekord erakordselt selgelt esile fakt, et Eesti on mitmekultuurne ja -keelne maa (no ok, võib kasutada ka muid termineid siin), ja et see on normaalne argipäev, mille üle samas murtakse pead juba ligi 25 aastat. Ja et see erinevate ja erikeelsete inimeste kõrvuti, läbisegi eksisteerimine peaks olema loomulik. Aga miskipärast ikka pole ka. Või miks muidu suure maailma poliitika kipub jälle kord kaardipakki lööma segi, nagu selgub ühest üleeilsest uudisest: 
Tallinna linn kutsus venekeelses teates inimesi 9. mail võidupüha tähistama, kasutades kutses ja plakatil nõukogulikku sümboolikat ja Georgi linti.  

Meie võidu laulude kontserdi plakat.

Nähtavasti arutelu teema üle ja ümber on sunnitud ikka edasi jatkuma...

Mis meelel, see keelel ehk keelemängud

Jalutuskäigul Soome külamaastikus hakkasime lapsega jutustades jälle kord soome ja eesti keele sõnadega mängima. Olukord on vast tuttav igas mitmekeelses peres, kus omavahelises suhtluses on kasutuses mitmekeelne "kõnemood" ehk siis kõik  pere kõiki keeli oskavad liiguvad oma kõnes sujuvalt keelelt või keelefragmendilt teisele.
Jutt oli miskipärast liikunud kõrbetele ja savannidele ja teemaks olid nendes elavad loomad. Kui poeg ütles soome keeles ´kirahvi´ ja mina talle pakkusin eestikeelse vaste ´kaelkirjak´, otsustasime leiutada ka soome keelde vastava toreda nimetuse. Nii sündis ´kaulakirjavainen´.
Järgmiseks jäi ette vaene sebra. Mõnda aega naljapärast kembelnud ´seepra´ ja ´sebra´ e-hääliku pikkuse üle, saime aru, et point on hoopis selles, et sebragi peaks kaelkirjakuga samasuguse nime saama. Seega, sündisid variandid ´kõhutriibik´ (ee) ja ´mustavalkoinen poni´ (sm). Millest omakorda sujuvalt sai ´savanni mustvalge telekas´.

---

Eelpoolkirjeldet olukord, kuigi on võetud otse naksti iseenda argielust, illustreerib siiski ka üldisemas plaanis kaks- või mitmekeelsete suhtluste vahvat loomigulisust. See omakorda poleks võimalik, kui ei antaks kõigil keeltel kenasti nii meelel kui keelel eksisteerida, ja sealt välja pulbitseda, olenemata sellest, mis keeles just parasjagu "peaks" rääkima.

Kel aga huvi saada inspiratsiooni ja ideid kas siis niisama keelemängudeks või keelte õpetamiseks, võib saada näiteks siit: Merle Taggu materjal MÄNG keeletunnis. Mind ennast on alati inspireerinud Artur Alliksaare luule, millest häid näiteid leiab kogumikust Päikesepillaja (1997). Millega on tegemist, sellest annab aimu juba üksnes fragment tema ühe luuletuse pealkirjast "..kui kohtad kohtlasi, ära sellepärast siis kohe kohku". Aga Alliksaar ise väärib juba omaette blogipostitust.

Kaheharulise keelega

Igal üksi omaette vaimset tööd nohistajal saabub kord hetk, millal tahaks oma mõtteid täis pungil pead veidi kuhugile tühjendada. Pere ja muud ümbritsevad pudulojused jooksevad pakku, kasutavad kõrvatroppe, töökollektiiv on pigem fiktiivne, ja mõtete kvaliteet või töö loomus (aga ka nohistaja enda ajukapasiteet) ei ole piisaval tasemel kirjutamaks avalik-õiguslikes väljaannetes.
Võib ka olla, et on korduvalt tekkinud vajadus jagada oma mõtteid erinevate mõttekaaslastega.
Või kirjutada päevikut, kroonikat keelealastest tegemistest ja anda praktilisi näpunäiteid nendele, kes seda otsivad.

Nii sündis ka see blogi.
Professionaalsest üksindusest, vaimsest kõhulahtisusest ja soovist jagada rõõmsaid (keele)leide ka teistega. Ja nagu madu-ussile kohane, kaheharulise keelega: eesti keeles ja soome keeles. Vahel ka veidi mürgihambaga mõnesse eriti ohtlikusse tükki sisse vajutades.

Vipera berus

Kirjutan endale oma kakskeelse uurimistöö edenemise kronoloogiat. 
Kirjutan sulle, kes sa oled huvitatud mitmekeelsusest.
Ja sulle, kes sa armastad keeleasjade, eriti eesti ja soome keele üle mõtisklemast.
Aga ka neile, kes õpivad ja omandavad neid kahte keelt ja armastavad neid.

Teie Madu-uss Vipera.